jõululeib. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde
Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist
annaabi.ee 
