Kontserdil esitatud muusika oli suursugune ja võimas, see oli ülimalt hea kogemus. Polnud ühtegi hetke, kus oleks tulnud uni peale, et lood on liiga uimased. Isegi kui oli rahulik ja aeglane lugu, siis sellele järgnes kohe midagi energilist ja rütmikat. Mulle meeldis kõige rohkem Jean Sibelus Finlandia, mis oli nii võimas ja tekitas uhke tunde. Mängijate tase oli kõrge. Kui poleks jälginud mängijate liigutusi jms. siis oleks võinud arvata, et muusika tuleb makist või on arvutiga tehtud, see oli kuidagi fenomenaalne. Nende esitus oli väga puhas ja ilus. Rõdult oli hea ülevaade mängijatele, ka dirigendile. Oli meeldiv vaadata inimesi, kes naudivad seda mida teevad. Saal oli rahvast täis ja seal olid enamasti eakad inimesed, oli ka teismelisi ja väikseid lapsi. Kuna viimasest kontserdikülastusest on aastaid möödas, siis on mul raske seda võrrelda eelneva kogemusega. Mul on hea meel, et valisin just selle kontserti. Olen rahul, et kulutasin
öeldes ,,Erik oota". Distsipliin oli paigas ja midagi ebatavalist tunni jooksul ei juhtunud, siiski pöördus õpetaja mõnel korral üksikute õpilaste poole nime pidi (näiteks: ,,Ingrid käitu ilusasti", kui tüdruk natuke liiga pööraseks läks mängu käigus. Esimesele mängule järgnes ,,Hargikull", mis sobib suurepäraselt selles vanuses lastele, millele viitas ka see, et lapsed võtsid selle teate soojalt vastu. Mängu taustaks lasi õpetaja klassiruumis olevast makist aktiivset, inglisekeelset popp või indie-rock muusikat. Siin kohal usun, et kui muusikat kasutada, oleks nii vanade laste puhul parem kasutada eestikeelset lastele sobivat rõõmsameelset muusikat. Muusika muutis harjutuse lastele kindlasti lõbusamaks, aga inglise keelest ei saa nad aru, aga kui lugu oleks neile paremini mõistetav (eesti keeles), ei imestaks ma, et mõne lapse puhul võiks see tekitada suuremat uudishimu eesti muusika, muusika ja ka kultuuri vastu
annaabi.ee 
