Sellest ka põhjus just Tikali külastamiseks. Tikalist kulges meie tee edasi Kariibi mere suunas linna nimega Rio Dulce. Selle inimesi pungil väikelinna restoranid ja baarid olid ehitatud aeglaselt vookleva jõe kaldale. Huvitavaks osutus laevasõit Rio Dulcest Kariibi mere äärsesse Livingstoni. Sõitsime kilomeetreid mööda dzungliga ääristatud jõge, kus jõesaartel pesitses eksootilisi linde ja jõeäärsed bambusonnid olid osaliselt kohalike elamud, osaliselt turistide majutuspaigad. Tegime ka peatuse, et külastada teele jäänud koobast ja maitsta kohalikku kokteili Coco-Locot. Tegu oli kookospiima ja tequila seguga kookospähkli koores, millel on omapärane maitse ja mida juuakse kõrrega otse kookospähklist. Livingston oli ülejäänud Guatemalast täiesti erinev. Linnas valitses Kariibi mere kultuur: reggae- rütmid, mustad DJd, vabaõhuõllekad, tänavateater, kõhutantsu harrastavad tüdrukud, tümisevad Aafrika trummid, tänavakaubandus.
I üldlaulupidu. Jannseni eesmärgiks oli erinevate kihtide koondamise teel ühtset tervikut luua. Paraku tekkisid enne laulupidu tülid ühelt poolt Jannseni ning teiselt poolt Köleri- Jakobsoni vahel, kes vene ajakirjanduse kombel kogu üritust saksameelseks nimetasid ning seda boikoteerisid. See ei suutnud ettevõtte väärtust siiski kahandada. Luba laulupeo korraldamiseks saabus alles neli kuud enne pidu, kuid entusiasm tegi imet. Muretseti noodid, õpetati välja koorid, leiti neile majutuspaigad. peamine raskus lasus Jannseni õlul, ehkki ta taktikalistel kaalutlustel ametliku juhi koha oli loovutanud sakslasest pastor Willigerodele. Oli ju selge, et saksa seltskonna kasvõi passiivse toetuseta ei tule peost midagi välja. Jannsenil õnnestus see saavutada. Sakslased kõhklesid küll veel viimasel minutil, aga siis olid trumbid Jannseni käes ning lõppkokkuvõttes laabus peo korraldamine hästi. Üle kogu Eesti oli kokku tulnud 51 laulukoori ja orkestrit 845 esinejaga
annaabi.ee 
