Koidula isa J.V. Paljas raharaisk! Seni kui ta veel tarkust Jannsen välja SÕIMAB, seni ma ikka veel saan temast jagu; andma ajalehte aga kui ta ISE ka targaks hakkab minema, siis Perno ei ole enam aru ega otsa! No-no, tule sa aga Postimees, koju! Oh mina vaene, vaevatud naine! Kõik mille juures ka seisab minu kaelas – ei tea, mis ma nüüd teen, Koidula oli kui kosilased õhtul tulevad? Kellele ma tegev niisugust majatalitust näitan? Ja – aita, taevataadike, – ma pidin ju seapõrsa tappa laskma, et mul käepärast võtta – Maie! – Aga sellele ENNULE ma näitaksin, et tal eluks ajaks sellest küll peaks saama! Maie! 36 (Läheb hüüdes välja.) (Eesriie.) MÕNDA RAHAST Nagu me Anne jutust just aru saime, kahetses ta, et oli Peeter „oma 30 kopikat teiste nelja hulka võis anda”. Tol ajal oli tavapärane, et ajaleht telliti mitme pere peale, antud juhul siis
«Kust te selle saite?» «Vana mälestus hea inimese käest,» kostis Gabriel lühidalt. «Aga kes teid nii osavasti leiba lõikama õpetas, preili Agnes?» 285 «Kas arvate, et mind kaheksateistkümne aasta vanuseni mähkmetes on peetud?» naeris Agnes. «Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaine.» «Mõisniku proua,» parandas Gabriel. «Kodaniku perenaine,» kõneles Agnes edasi, ilma et end eksitada oleks lasknud, «sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatalitust pidanud -- sestsaadik, kui minu ema suri.» Viimaste sõnade juures läksid Agnese säravad silmad äkisti tumedaks. Lühikese vaikimise järele ütles ta jälle rõõmsalt: «Teil ei ole õigust mõisnike tütardest nii vähe lugu pidada. Meie sugukonnas on ikka tublid perenaised olnud, üks minu tädidest -- mul on väga palju tädisid -- on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naine ja saab üheainsa ümmardaja abiga väga hästi läbi.»
annaabi.ee 
