Talupojad ja mõisamajandus hiliskeskajal Tegemist oli agraalühiskonnaga- enamik ühiskonna rikkustest toodeti maal. Üle 90% rikkusest andis talupoegkond. Talupojad olid sunnismaised. Talupoeg täitis sundkorras kohustusi ja tal puudus õigus loata feodaali maalt lahkuda. Talupoegade kohustused e. koormised olid: *mõisategu-kogu töö mõisniku heaks. 15-20 päeva. *rendi maksmine- esialgu domineeris loonusrent-maks majapidamissaaduste kujul. hiljem hakkas seda välja vahetama raharent. *kohustused kiriku heaks. *erinevad maksud sõltuvalt feodaalist *teede korrashoiu kohustus. *Lisandusid kohustused riigi heaks - suuremad ehitustööd jne. Maa kuulus mõisnikele ja oli jagatud talupoegadele kasutamiseks, v.a mõisasüdamik Põllumaad paiknesid kompaktselt koos. Valitses naturaalmajandus - kõik eluks vajalik toodeti ühe mõisa piirides, raha liikus äärmiselt vähe. v.a sool ja raud. Murrang algas 12
Ruumiks on katoliikluse piir, lõplikult kujuneb välja, kui ristiusustatakse viimased paganarahvad. Valitsevaks majandusviisiks – naturaalmajandus. Piirkondade vahelised sidemed puudusid. Suursuguste germaanlaste majandites töötasid Rooma ajast säilinud orjad ja koloonid, kellele anti kasutada väikesi maatükke. Tasuks pidid nad selle maa eest isanda juures töötama. Pidid tasuma loonusrenti- maksma maksu oma majapidamissaaduste ja toodete näol. Levis nautraalmajandus: põllumajandussaadusi ei toodetud enam müügiks vaid tarbiti kohapeal. Enamik tarbeesemeid valmistati samuti kohapeal. Hääbus antiikne linnakultuur. Linnad kannatasid germaanlaste rüüsteretkede ajal enim. Antiiksed linnad ja tsivilisatsioon jäid püsima Ida-Rooma riigis e Bütsantsis. Ladina keel jäi püsima kogu keskaja vältel. Ladina keelt kasutati kirikutes, kloostrites, kohtutes, diplomaatias
annaabi.ee 
