põllumajandusstatistikaga. Sel ajal oli põllumajanduslikul ühistegevusel eriline roll, kuna ta oli tolleaegne parteijuht püüdis ta ühistute jõulise arendamisega kollektiviseerimist edasi lükata. Ühistute liikmeiks oli lõpuks enamik talurahvast, neile anti üle enamik erasektorist võõrandatud traktoreist ja muust varast. Paljud ühistud kujunesid võimsaiks majandusorganisatsioonideks, kes tegelesid mitmel alal. Suurem osa Karotamme elust on alaline olukord, närvesöövate lahendamata probleemide ees ja sees seismine, elu täis teadmatust, mida toob homne päev. Sellise superpinges oleku tõttu saab temast Tallinnast lahkumise järel arstide sage patsient. Ta oli tegelikult väga haige mees, probleeme oli tal eelkõige südamega, ülemaara kõrgevererõhuga rütmihäiretega ja valudega.
(Tamm, 2002: 8). 2.2. Elukorraldus kloostris keskajal Põhimõtteliselt järgisid kõik kloostrid Püha Benedictuse (480-547) reegleid. Benediktlaste juhtlause kõlas: Palveta ja tee tööd. Seetõttu oli loomulik, et lisaks kesksele palvetamisele ja Piibli lugemisele tehti ka tööd. Püha Benedictuse reeglid kirjeldasidki seda lihtsat ja õiglast ühiselu, milles mungad abti juhtimisel elasid. Ometi muutusid kloostrid aga sajandite möödudes üha keerulisemaks majandusorganisatsioonideks ning järjest lisanduvate ülesannete lahendamise pandi üha uutele ka uutele munkadele või nunnadele. Klooster kui majandusorganisatsioon arenes ja ühtlasi süvenes ka lõhe kloostri juhi - abti või abtissi- ja ülejäänud kloostrikogukonna vahel. Kui algul järgiti väga täpselt põhimõtet magada ühises magamisruumis, siis alates 1150. aastatest muutus Euroopas üsna tavaliseks, et kloostri juht asus omaette hoones või koguni kvartalis. (Tamm, 2002: 15). 2.3
annaabi.ee 
