(jõuluaeg väljaarvatud). · Jüripäeval ei tohtinud puid istutada, karjavitsa murda ega elavat puud vesta, ristipäeval oksa ega lille murda. · Põllumaa raadamiseks ja heinamaalt võsa raiumiseks oli sobiv sügissuve kõige kuumem aeg karusepäeva paiku. · Saunvihtade valmistamiseks olid eelisajad, eriti arvestati kuu faasi, et vihad oleksid pehmemad ja ihu ei hakkaks pärast saunas käiku sügelema. Käsitöö. · Koduse käsitöö tegemine kuulus majanduskalendri talvepoole. Sügisene piiritähis oli mihklipäev. · Puhkepäevad olid neljapäev , kirikuõpetaja mõjul ka pühapäev. Range koduse töö keeld neljapäeviti hingedeajal. · Vokid pandi jõuluajaks ja ka muudeks tähtpäevadeks koguni peitu. · Ketrustööde lõpetamise tähtpäevaks oli küünlapäev (2. veebruar). · Paasumaajrapäevaks pidid olema kangad kootud ja hangel pleekimas. KIRIKUPÜHAD RAHVAKALENDRIS.
Pajuokstega urbitakse siis teineteist, enamasti lapsed vanemaid, kes veel voodis on. Urbimise laul on Tartu pool järgmine: Urvin, urvin uue kuue, värvin valge kasuka. Muna mulle urvimast ja kakku kaua hoidemast. Aastast urvin ja nädalast võlgu." Viimase lausega on mõeldud seda, et urvaoksaga löömise hea mõju püsis kogu aasta, võlg pühademuna näol tuli aga tervistava urbimise eest tasuda juba nädala pärast. Jüripäev Jüripäev (23. apr.) on talurahva majanduskalendri suvepoolaasta alguse tähis. Siitpeale arvestati suvetööde algust. Eriti Kagu-Eestis, kus veneõigeusu mõjuliste tavade järgi oli püha Georg (Jüri) karja kaitsjaks, lasti kari esimest korda välja nimelt jüripäeval. Karja juures askeldas kogu pere. Loeti hundisõnu, karjasele tuletati meelde käitumisreeglid, anti kaasa karjavits, mis tuli õhtul jälle koju tuua siis pidid loomad kogu suve ilusti koju tulema. Mõnel pool keelati karjasel sarve või
annaabi.ee 
