ilmumise osas. Teistest tunduvalt rohkem raha kasutaval parteil on oluliselt paremad väljavaated võita juhtkohti valitsuses. Ilma rahata on stabiilsemas ühiskonnas väljakujunenud olukorras uuel parteil praktiliselt võimatu poliitilisel areenil läbi lüüa. Seepärast ei eita ükski vähegi objektiivne asjatundja, et majandusel ja selle käsutuses oleval rahal on poliitikutele ja nende poolt tehtavale poliitikale eriti suur mõju. Teadagi, poliitikute sõltuvuse vähendamiseks majanduseliidist tuleks vältida poliitikute toimimist majandussfääris ja vastupidi, majanduseliit peaks poliitikasse siirdumisel lahti ütlema majandustegevusest. Vaid sel moel õnnestuks vähendada majanduspoliitilist korruptsiooni. On eriti huvitava tõdeda, et kui rikas ja haritud vähemus räägib oma heaolu ja rikkuse kasvatamisest, siis on see tark, õige ja õigustatud asi ning siin pole midagi tegemist ahnusega. Pigem on see majanduskasv, mida vastavate seaduste tegemisega parlamendis tuleb toetada
Olemuslikult väljendus Eesti muut(u)mine NSV Liidu rahvamajanduse koostisosaks varasema turupõhiselt arenenud majanduse allutamises Moskvast lähtunud direktiivsele keskplaneerimisele toetunud majanduskorraldusele. Selle, NSV Liidus juba varem rakendatud majandusmudeli lähtekoht oli tootmisvahendite riiklik omand. Varem eraomandis olnud maa ja ettevõtted natsionaliseeriti, valdavalt 1949.–1950. aastal kollektiviseeriti põllumajandus sunniviisil. Suur osa toonastest omanikest ja majanduseliidist kas vangistati või saadeti 1941. ja 1949. aasta suurküüditamistega Venemaa põhjapiirkondadesse ning Siberisse. Eesti loodusvarad ja tootmisvõimsused allutati otseselt NSV Liidu keskvõimule Maareform viidi põhiosas lõpule juba 1945. a kevadeks, kuid selle täiendamine ja parandamine jätkus 1947. aasta suveni. Nõukogulik maareform tähendas esmajoones maa sundvõõrandamist (riigistamist): aastatel 1944 – 1947 riigistati Eesti NSV-s üle 927 000 ha maad
annaabi.ee 
