loomi ja põllusaadusi. Hiljem mindi järk- järgult üle raharendile- talupoeg pidi ise oma toodangu turul maha müüma ning sellest oma maksud tasuma. Mõisahärruse korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, millega toideti oma peret. Suurem osa maad jäi isandale (mõisamaa). Talupojad tasusuid feodaalile oma maa eest teorenti- käisid mõisas tööl ning toodangu realiseerimise eest hoolitses feodaal ise. Sageli esinesid need kaks majandamisvormi kombineeritult: talupojad pidid tasuma nii rendimaksu kui ka tegema teotööd.(lisa 2) Feodaalidele oli maa talupoegadeta väärtusetu. Järelikult kujutasid talupojad endast suurt varandust ja neid püüti maa küljes kinni hoida. Selleks, et talupojad raskete koormiste tõttu teist elupaika ei otsiks, muudeti nad sunnismaisteks. Neil oli keelatud isanda loata oma maalapilt lahkuda. Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talupoegi oli vähe. Neid oli rohkem
kaugemale minna ei oleks saanud. Hakati soodustama isiklikke abimajandeid- kolhoosnikele anti isiklikuks kasutamiseks väike maalapike, u 0,6 ha, see tähendas, et enamik peresid toitis end isikliku abimajapidamise abil ära. Mis üle jäi, seda oli võimalik turul realiseerida. See omakorda üldist elatustaset NL ühiskonnas tõstis. H poolt vaadatuna oli see teatud mõttes sunnitud samm, Hruštšov ise oma sisimas ei pooldanud mingit eraomandile lähenevat majandamisvormi. Kui 50ndate II poolel põllumajandus toibub, saagid suurenevad, H-l tekkis teatud illusioon, et kõik on ülesmäge minemas, siis tuli välja sellega, et hakkas väga jõuliselt isiklike majapidamiste kasutamist piirama. Pandi ranged reeglid peale, kui palju koduloomi tohib olla jne. Hakati ka mööda küla käima ja kontrollima, mitu lammast on, kas on normi piires jne. Loomi peideti ka kontrollide eest.
annaabi.ee 
