eelkäsiteldud satiirilises näidendis. Lihtsaist sõnanaljadest alates - nagu koomiline haritlas- või raamatukeele (Pearul ka piiblikeele) sõnade moonutamine või ebakohaselt tarvitamine oskamatusest (Pearu ,,hallelooja", Rava Kusta ,,ei anna õiget vahmiili välja", Hundipalu Tiidu ,,poolidiiga, karikseriv kõlanali ,,katkikismus"; linnatõusikute keele ,,kulduura", ,,prohviit", ,,kriit" = krediit, ,,konktuur"), koomilised hüüdnimed (,,lambasihver", ,,So ein Tere-tere", ,,majalukk"), argoosõnad (Lible ,,kapsad", ,,palvekapsas", Mauruse ,,komade palee", Tigapuu ,,vosmi" jne.); murde- ja rahvapäraste kõnetavade ja rahvanaljade kaudu (,,Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunne ega tunnegi", ,,Säh, võta oma püksid ja aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses"); naiivsete järelemõtlematuse veidruste kaudu (,,Kuidas peaks olema säärase keele nimi, mida pole kuulnud ei sina ega õpetajagi", ,,istu otseteed edasi",
ainult ümmarikku ja lõkendavat teenijat, sest ta armastas oma läheduses näha noorust, nagu ta tuttavaile kinnitas. Majas valitses kodune õhkkond, nii et, kes seda ei teadnud, võis kergesti valearvamusele sattuda ja mulje omandada, et isand Mäeberg elab oma täiskasvanud tütrega või silmatorkavalt noore naisega. Eksiarvamuste kõrvaldamiseks ruttas isand Mäeberg oma Liisit võõrale kohe tutvustama. ,,Minu majalukk," ütles ta naeratades, ,,nimi Liisi." Kui seda majalukku Indrekule tutvustati, tegi ta suuga mingisuguse liigutuse, mis tahtis olla kas naeratus või midagi muud, seda Indrek õieti ei mõistnud. ,,Hellitatud teine mul," seletas Mäeberg Liisist teatud õrnusega, ,,sööb minu endaga ühes lauas. Pole parata, muidu hakkab vanainimesel igav. Hellitatud, aga muidu on korralik: kavaleerisid ei ole, pitspallidel ei käi, korsetti ei kanna -- ma ei armasta seda. Niisuke tüdruk oleks head meest
annaabi.ee 
