Pimedatel on hästi arenenud maistmis, kuulmis ja haistmismeel, kurtidel aga nägemine. Tunderakud e. Retseptorid- võtavad vastu väliskeskkonnast informatsiooni. Asuvad luudest mood. Silmakoobastes, mis neid külgedelt ja tagant kaitsevad. Eest kaitsevad ripsmed ja silmalaud, mis kasvavad laul mitmes reas ning takistavad tolmu ja väikeste osakeste silma sattumist. Samuti kaitseb ka niisutav pisarvedelik, mida eritub koguaeg ja see kaitseb ära hõõrdumise eest, takistab mikroobide arengut ja uhub ära silmalt väiksemad tolmu osakesed ja paradndab optilis omadusi. Silmi hoiavad paigal või liigutavad silmalihased, väliste silmalihaste väärasend tekidtab kõõrdsilmsust. Silmamuna- kerajas moodustis, mis on kaetud mitme kestaga. Eespoolt katab silmamuna: läbipaistev sarvekst, millest valguskiired tungivad läbi, suunab valguskiired järgmisetele silmaosadele, edasi peavad läbima silmaava ehk pupilli, ja mida eredam on valgus seda väiksem on silmaava...
Valgusärritusi tajuv nägemisanalüsaator. 4. Heliärritusi tajuv analüsaator. 5. Temperatuuriärritusi tajuv temperatuurianalüsaator. Sõltuvalt keskkonnast, kus ärritusi vastu võetakse, jagatakse analüsaatorid kahte suurte gruppi- 1. Välised analüsaatorid, mis võttavad vastu ärritusi väliskeskkonnast 2. Sisenemised analüsaatorid, mis võttavad vastu ärritusi organismi sisekeskkonnast. Väliste analüsaatorite hulka kuuluvad nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maistmis- ja taktiilsed analüsaatorid. Sisemised analüsaatorid on keemilised, ja baroretseptiivsed. Mõningad analüsaatorid võivad erutuda nii sise- kui ka välisärritajate toimel. Need on näiteks temperatuuri-, valu-, vestibulaarsed ja liigutusanalüsaatorid. Mõningatel juhtudel ärritusi adaptatsiooni tõttu enam ei tajuta. Näiteks ei tunne inimene kaua ruumis istudes enam lõhna, mida tundis ruumi sisenemisel.