Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste alamseltsi (Cryptodira) kuuluvad Galápagose saartel elavad elevantkilpkonnad. Samasse sugukonda kuulub kõige väiksem, Madagaskaril elav ämblikkilpkonn, kelle pikkus ei ületa 10 cm. Meil on rohkem tuntud stepikilpkonn, keda paljud ka kodus lemmikloomana peavad. Alamseltsi pöördkaelalised (Pleurodira) kuuluvad loomad saavad erinevalt eelmistest liigutada oma pead rohkem külgedele kui ülespoole.
Nüüdisaegseid kilpkonni on umbes 210 - 250 liiki. Kilpkonnad on levinud peamiselt troopilises ja ekvatoriaalses vöötmes. Kilpkonnade elupaigad on väga mitmekesised - kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed. Kilpkonnade värvus sõltub nende elupaigast ja on neile kaitsevärvuseks. Kilpkonnad on olnud aegluse sümboliks - see ehtib maismaavormide kohta. Merikilpkonnad on kuival kohmakad, veesa aga üliosavad ja graatsilised. Maismaakilpkonnad söövad peamiselt rohelisi taimi. Veekilpkonnad toituvad aga limustest, ja lülijalgsetest. Merikilpkonnad on enamikus taimtoidulised. Kilpkonnade liha on suurepärase maitsega. Seepärast püüavad kohalikud elanikud kilpkonni ja müüvad neid tihti turul. Munadest saab suurepärast õli. Mõnede liikide rüüd kasutatakse galanterii toodete tootmiseks.
annaabi.ee 
