Üheks põhjuseks on toodud kliima kuivenemine, mis põhjustas veekogude kahanemise. See sundis kopsudega kalu üha enam hingama õhku liikudes ühest tiigist teise. See on usutav hüpotees, kuid ei anna alust arvata, et kalade lahkumine veest oli tingitud ainult keskkonnamuutustest. Enne kui see üleminek toimus, oli maismaa selgroogsete poolt täielikult asustamata ning pakkus rikkalikult toitu. Konkurentsi puudumise tõttu võis iga maismaaeluks kohandunud vihtuimsete kalade populatsioon veelgi paremini kohanduda eluks maismaal. Teisisõnu, üks või mitu nendest läbimurretest võis viia muutusteni isegi muutusteta keskkonnas. Kuna kahepaiksed arenesid niivõrd hilises Devonis, ei mänginud nad eriti olulist rolli tolleaegses ökosüsteemis. Kahepaiksete ajastuiks võib kutsuda Karboni ja Permi 9 ajastut.[4] Hilis-Paleosoikum
näiteks karilooma- või seakasvatus. Mageveekalade kasvatuse keskkonnaprobleemid: - Vee vooluhulga reguleerimise vajadus; - Täiendavate veekogude loomine (paisutamine, kaevamine); - Eutrofeerumise oht häirunud söötmis- ja väljapüügireziimi korral; - Haiguste ja parasiitide levik looduslikesse veekogudesse (linnud, kahepaiksed võivad levitada). Kindlasti veel midagi, kuid hämmastavalt vähe infot on leida kalakasvatuse keskkonnamõjude kohta. Kahepaiksed rühm ürgsetest maismaaeluks kohandunud loomadest, kelle järglasi esineb ka tänapäeval. Kopshingamine, maismaal liikumiseks sobivad jäsemed, kaks vereringet. Kalade ja kahepaiksete vastsed (vastavalt maimud ja kullesed) on omavahel veel väga sarnased. Umbes kolmandik teadaolevatest kahepaiksete liikidest on väljasuremisohus. Kahepaiksed on kõige kiirema liikide väljasuremisega loomarühm. On väga tundlikud keskkonna saastumisele ja kiirgusreziimi muutusele (õrn nahk!), lisaks hävitab inimene
annaabi.ee 
