Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks
sugulusastmeni. Rootsi kuningas nõudis vannet kirjalikult, kohalikud aga olid harjunud seda tegema suuliselt. Rüütelkonna institutsioonid: Maanõunike kolleegium ja Maapäev. Kolleegium juhtorgan, 12 maanõunikku, amet eluaegne, tasu pole, loeti auametiks. Rüütelkonna peamehe institutsioon, suurima autoriteediga kolleegiumis. Maapäev kõik rüütlimõisate omanikud, ka need, kes ei kuulunud rüütelkonda, seega ka mitte-aadlikud. Dokumentides nimetatakse tihti rüütel- ja maiskonnaks. Puududa ei tohi, trahv. Maapäeva kutsus kokku riigivõimu esindaja. Kokku saadi tavaliselt talvel, sest kevadel ja sügisel teed lagunenud, suvel muudki teha. Jaanuarist tavaliselt hakkasid pihta, aga siis ka vahel igasugused seltsielu, pulmad jne, aga hiljemalt märtsis mindi laiali, et saaks ilusti koju. Poola võimud hakkavad 16.saj lõpul ise moodustama rüütelkonda. Õiguskorraldus: Eestimaal teostasid kohtuvõimu neli institutsiooni: 1) riik, 2) seisuslik kohtuorgan, 3)
annaabi.ee 
