Ka Eestis peeti slängi kaua aega põlastusväärseks, keelt risustavaks nähtuseks. Miks on släng üldse tähtis ja kas seda tasubki uurida? Teadlane Krumbacher on loodusteaduste kohta öelnud järgmist: teadlased uurivad kalliskive ja kuningkotkaid, aga ka väävelhapet ja takjaid. Kui mõni teadlane keelduks viimaseid uurimast seepärast, et nad on madalad või "väheväärtuslikud", naerdaks ta lihtsalt välja. Filoloogias on maiasmokki seevastu sallitud ja nii on ka slängi uurimine teiste keelevaldkondadega võrreldes kõrvaliseks jäänud. Iseküsimus on see, kuidas slängi uurida. Lisaks lingvistilisele aspektile võiks asjale läheneda ka folkloorilisest või psühholoogilisest küljest. Kuna mõned uurijad on slängile omistanud ka metafoori tähenduse, siis on sellest vaatevinklist uurimise võimalused veel tohutud. Släng näitab, kas keel on elujõuline seega on slängi olemasolu meie emakeeles hea märk
Mindi söögituppa -- suurde süngesse ruumi köögi vastas. Kirjutajad, kes nähtavasti olid tundnud majas erakorralisi lõhnu, ilmusid kohale sõjaväelise täpsusega, hoides käes taburette ja olles valmis kohe istet võtma. Nende lõualuud näisid juba ette liikuvat hirmuäratava amplituudiga. «Pagana pihta!» mõtles Porthos, heites pilgu kolmele nälginule, kuna jooksupoiss, nagu võib juba arvata, ei pidanud sööma üldises lauas. «Pagana pihta! Oma nõo asemel ei peaks ma selliseid maiasmokki. Võiks arvata, et nad on merehädalised, kes ei ole söönud kuus nädalat.» Isand Coquenard sisenes oma ratastoolil, mida lükkas proua Coquenard. Temale oli abikaasa laua äärde veeretamisel omakorda abiks Porthos. Vaevalt tuppa jõudnud, liigutas ta kirjutajate eeskujul nina ja lõualuid ning lausus: «Oo! Oo! Kui meelitav supp!» «Mida kuradit nad tunnevad erakordset selles supis?» mõtles Porthos, nähes suurt
annaabi.ee 
