,,Tolm ja tuli" on Betti Alveri lüürikuteekonna särav lähteteos, milles sügavalt isikuomast rikastab loov suhtlemine maailmaluulega. ,,Tolmu ja tule" valmimise aegu ütles Alver, et ta otsib ,,uut vormi ja lähenemisvõimalust ainele". Kümnendi lõppaastail teiseneski ta luule jätkuvalt. Hakkasid köitma rahvaluule ja elava kõnekeele rikkused, samuti vanad tekstid ja sõnaraamatud. Esikkogule tunnusliku pingsad kontrastid mahenesid ja luusesse ilmus meeltega haaratava maailma pilte (,,Udus" , ,,Kõrgel aknal"). Luulekogu sai arvustuses elava ja enamjaolt kiitva vastuvõtu osaliseks. Kriitika reageeris kiiresti ja valdavalt väärilise tunnustusega. Ants Oras möönis, et kuigi esikpoeemist peale oli Betti Alver värsivirtuoos, saavutas ta tõelise süvenemise alles lüürikuna: ,, Algusest peale kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad: väga
tervikus, kõrge intellektuaalsus ja emotsionaalne tundlikkus. Imetlust äratas noore lüüriku pretsiisne, klassikaliselt puhas vormikäsitlus, sundimatu, kõlav ja täpne keel. Pärast esikkogu lähtus ta eelkõige prantsuse ja vene kõrgklassika koolist, hakkas üha enam ammutama vahetust elureaalsusest ja avardus sisuliselt. Üha enam köitsid teda rahvaluule, elava rahvakeele ja vanemate kirjanduslike tekstide sõnavararikkused. Kujundi kontrastsed kontuurid mahenesid, toimus liikumine kunstilise lihtsuse suunas – see tendents jõudis äärmise piirini sõja-aastail Pühastes loodud luuletustes, kus ta samastus oma maa ja rahvaga täielikult. Ajalooliselt saatusraskel taustal, traagilise tundepõhjaga värssides andis ta julgustava kujutuse rahva põlisest eluvõitlusest, visadusest ja väsimatus ning isetus töös saavutatud eneseväärikusest, eriti sünteesivalt lüürilises lühipoeemis „Leib“.
annaabi.ee 
