lõpuks oma vajadused võimalustega vastavusse viia lk 35 (tunnistas õigeks mõttetera ,,lõppude lõpuks pole kuskil nähtud kedagi lausa nälga suremas") - eeskujulik elu lk 35 - armastas väga oma peret lk 35 ,,Ta möönis punastamata, et armastab oma õepoegi ja õde, ainsaid sugulasi, kes talle veel jäänud olid ja keda ta igal aastal Prantsusmaal külastas." - Armastas üht kellatorni, mis tema linnaosas õhtul kella 5 ajal mahedasti heliseb lk 35 - Tema sõnavaliku raskused hakkasid talle muret tegema lk 35 ,,Oh, doktor," seletas ta, ,,küll ma tahaksin ennast väljendama õppida." Ta rääkis sellest Rieux`le iga kord, kui nad kokku said. - Inimene, kes omaenda voorusest meelekindlust ammutab lk 35 - Temas leidus südameheadust ja truudust lk 35 (Rieux) - Kalduvus vihjata oma kodukandi kõnekäändudele ja esitas sõnakõlkse ,,Rieux oli juba märganud, et Grand`il, kes pärines Montelimarist, oli kalduvus vihjata oma
parvenurgale, võttis saapad jalast, kääris püksid üles, laskis jalad mõnusasti vees kõlkuda, läitis piibu ja hakkas oma Romeod ja Juliat pähe õppima. Kui see tal kaunikesti selge oli, hakkasid nad hertsogiga koos harjutama. Hertsog pidi talle aina uuesti õpetama, kuidas iga lauset öelda. Ta laskis teda õhata ja kätt südamele panna; ja mõne a j a pärast tegi kuningas seda üsna hästi. «Ainult,» tähendas hertsog, «te ei pea nagu härg möirgama: Romeo! Peate seda ütlema mahedasti ja raugelt ja igatsevalt, -- nii: R--o----o--meo! Nii on see mõeldud, sest Julia õa armas, magus nooruke tütarlaps, teate, ta ei kisenda nagu eesel!» Noh, seejärel võtsid nad kaks pikka mõõka, mis hertsog oli tammelattidest teinud, ja hakkasid vehklemist harjutama. Hertsog nimetas ennast Richard III. Suurepärane oli vaadata, kuidas nad mööda parve uhkeldasid. Aga viimaks kuningas libises ja kukkus vette; selle järel nad puhkasid ja rääkisid igasugustest seiklustest, 346
Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt: «Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti: «Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii
annaabi.ee 
