säärsaapad. Noorte naiste unistuseks oli jalga saada valged tennised, mida vajadusel hambapulbriga valgendati. (Ibid.) Linnades valitses otsese sõjategevuse lõppedes vastuoluline pilt. Sõjaeelne olukord, mis saksa ajal polnud halvenenud, ja korra hoidmise harjumus olid täies elujõus. Kuid korras tänavate ja linnajagude kõrval laiusid varemed. Lammutati palju ja ehitati vähe. Lammutamist nimetati küll "taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist. Uusehitised valmisid esialgu uhkeldavas stalinistlikus stiilis. (Ibid.) Rõhuv enamus linnarahvast elas aga mugavusteta puust üürimajades, mis suuremas osas pärinesid tsaariajast, osalt ka iseseisvusjast. Paremal juhul oli olemas veevarustus, halvemal juhul toodi vett pangega kaevust. Reeglina aga polnud majja ulatuvat kanalisatsiooni, välja arvatud Tallinnas. Reovee jaoks oli õuel lampkast, pesu pesti pesuköögis, ja kui korterite arv polnud liiga
Leonardo da Vinci, C. Haizmanni ja F. Dostojevski isiksuste kohta nende teoste analüüside põhjal. Ka kunstiteoste analüüsi küsimustes, nagu paljudes teistes põhiprintsiipides, läks C. G. Jungi seisukoht tugevasti lahku oma suure õpetaja omast. Jung küll tunnistas, et end “fantaasia kaunitesse kuldsetesse looridesse mässiva” olendi alt võime leida ikka sellesama ühetaolise “lihtsa palja kivikuju” - seksuaalinstinkti - kuid ei pidanud seda “looride mahakiskumist” teab mis väärtuseks. Kuna me ju nagunii teame, mis me sealt alt leiame, oleks tõesti analüüsimist väärt hoopis needsamad “loorid”, mis igal loojal ainukordsed on (Jung, 1929). Teisisõnu - just iga kunstniku viis oma instinkte läbi töötada on see, mis 14 Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 © psühhoanalüüsi vääriks
annaabi.ee 
