Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus. Valitseva kihi moodustasid Eestis rikkad suurmaaomanikud. Seega olid muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Külad olid jaotatud maksustamiskeskustesse ehk vakustesse
- Kaheväljasüsteem igal aastal üks osa põllust vilja all, teine osa puhkas (kesa) - Talirukki levikuga kolmeväljasüsteem (ühel osal talivili, teisel suvivili, kolmas kesaks) - Loomapidamine (veised, hobused, lambad, kitsed, sead, kanad) - Küttimine ja kalapüük (sisevetel) põdrad, kitsed, metssead, jänesed, koprad, kärbid, nugised, oravad - Metsmesindus mesi ainsaks magusaineks, vaha järele suur nõudlus Käsitöö areng - Vajalikud esemed valmistati ise, mõningad meistrid - Raua tootmine ja töötlemine kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu, kasutatu soomaaki - Virumaal ja Põhja-Saaremaal rauatootmiskeskused (varustati ka teisi piirkondi) - Relvasepad ilustatud odaots, mõõgapidemed, jne - Pronksehted, hõbeehted (hõbesepad) - Savinõud potikedra kasutuselevõtt Kaubavahetus
annaabi.ee 
