Õied on põhiliselt viietised või neljatised. Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest. Kaheidulehelisi jaotatakse 71 seltsi, liigirohkemad nendest on astrilaadsed, oalaadsed, mailaselaadsed ja nelgilaadsed, ja 333 sugukonda millest liigirohkeimad on korvõielised, liblikõielised, piimalillelised ja madaralised. Algelisem selts on magnoolialised (uuemail andmeil seltsi Chloranthales esindajad), kõiki kaheidulehelisi peetakse neist arenenuks. Eesti taimestiku ürgsemad seltsid on tulikalaadsed ja vesiroosilaadsed, viimastest lahknevad ühe haruna üheiduleheliste klassi seltsid. Kaheidulehelised on arenenud arvatavasti vanaaegkonnas seemnesõnajalalaadseist (sõnajalgtaimed), hulgaliselt tekkis neid juura lõpus ja eriti kriidiajastul. tulikalised- (Ranunculaceae) on õistaimede sugukond, mis hõlmab üle 2000 liigi[1]. Paljud
lokulitsiidselt, viljalehed lõhenevad selgmiselt; rõngasjalt, ava läbib ristisuunaliselt kõiki viljalehti või poorjalt, kui vilja avanemisel tekib erisugune lokaalne ava. Kukkur (folliculus) on ühepesaline, apokarpsest sigimikust tekkinud paljuseemneline avavili, lõhe tekib piki viljalehe serva. Kui ühest õiest tekib kukkurvilju rohkem kui kaks, moodustavad need kogukukru (multifolliculus). Kukkurviljad esinevad sugukondades tulikalised (Ranunculaceae), roosõielised (Rosaceae), magnoolialised (Magnoliaceae) ning paksulehelised (Crassulaceae). Kõder (siliqua) ja kõdrake (silicula) on kahepesalised, kahest viljalehest moodustunud viljad. Seemned kinnituvad sigimikukambri seinale. Kõdra pikkus ületab laiuse vähemalt neli korda, kõdrakese laiuse suhe pikkusesse on väiksem. Esinevad ristõieliste (Brassicaceae) sugukonnas. Kaun (legumen) areneb ühest viljalehest ning sarnaneb kukrule, kuid avaneb kahelt poolt -- piki viljalehe liitekohta ning mööda viljalehe selgmist juhtkimpu
annaabi.ee 
