Keisririigi ajal- senatorite arv 600 juures, ametisse nim imperaator, kes valib nad endiste magistraatide hulgast. Keiser samut ijuhatab istungeid ja koosolekuid. nyydsest senat valib magistrate(keiser esitab kandidaadid), valib keisrit, senatus consultusel seaduse jüud, otsustamisõigus õigusalastes valdkondades. Tegelikkuses senati autoriteet kahaneb. Hilisemas keisririigi pole senat enam muud kui linnanõukogu. 4) Vabariikliku aja institutsioonide põhiline omapära Ilmuvad magistratuurid. Magistratuurid valitakse igal aastal ning nende struktuur on hierarhiline. Ametikoht pole tasustatud ja tehakse kõik, et ära hoida katsed isikuvõimu saamiseks. Kandidaat peab järgmine auametite karjääri, mille etapid on kvestor, ediil, praetor ja seejärel konsul. Ühised volitused on komiitside kokku kutsumine/laiali saatmine, senati kokkukutsumine, ediktide väljakuulutamine, rahatrahvide määramine.
kelle käes olid küsimused sõjast, rahust, liidulepingutest ja autasudest. Senaatorite arv oli algselt 300 ning hiljem 600. Koosseisu täiendati iga 5 aasta järel, esialgu konsulite, hiljem tsensorite poolt. Rahvakoosolekute tähtsamad funktsioonid olid seadusandlus, magistraatide valimine ja kohtumõistmine.33 Vabariigi perioodi lõpuks oli tekkinud riik juba niivõrd suur, et ei suutnud end efektiivsel viisil enam juhtida. Kõik eksisteerivad magistratuurid olid Roomas ning rahvakoosolekud valiti Rooma elanikest. Prokonsulid hakkasid provintsides võimu vaikselt üle võtma ning väejuhid hakkasid tuntust koguma. Roomat hakkasid seega valitsema väejuhid nagu Julius Caesar, Pompeius ja Crassus. Aja möödudes leidis aset suur pöördepunkt riigi ajaloos, mil tol aegsed valitsejad võitlesid aastal 31 eKr Actiumi merelahingus ning Octavianus kui võitja jäi riiki valitsema üksi, rajades uue riigikorra ehk printsipiaadi.34 4.3
annaabi.ee 
