Casparo da Salõ järgi. Ta sündis Itaalias Salõ's Garda järve ääres. Viiulimeistrina tegutses ta Brescias. Seal ta asutas ka viiulitemeistrite kooli. Teda peetakse ka koos Gasparo Duiffopruggar'iga esimesteks meistriteks, kes valmistasid tänasele viiulile väga sarnaseid instrumente. Kuigi "uued" pillid ei olnud muusikute hulgas esialgu eriti nõutud, leidsid da Salò pillid ometigi tee ka välismaale. Da Salõ kuulsaim ja andekaim õpilane oli Giovanni Paolo Maggini(1580-1640). Ta elas ja tegutses samuti Brescias , aga tal ei olnud endal õpilasi. Siiski jäi ta Brescia kooli tähtsamaiks esindajaks, kuna tal konkurente ka seal ei olnud ning teised jäid temast ikka tahapoole. Ta andis viiuli väikesele puukerele näiliselt tühiste täiendustega imepärase kõla. Samal ajal kerkis esile uus viiulimeistrite keskus Cermona Lombardia linnas. Cremona viiulimeisrid said kuulsaks tänu Amatide suguvõsale. Selle suguvõsa liikmed pidasid põlvest
rebekki. Viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. Ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Valmistajad Amati Stardivari Guarneri Kuulsad Viiuldajad David Oistrakh Fritz Kreisler Mischa Elman
Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Antonio Stradivari loodud mudel on olnud eeskujuks valdavale enamusele pärast teda valmistatud viiulitele. Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse; 1560. aastal tellis Prantsusmaa kuningas Charles IX Andrea Amatilt 24 viiulit, 6 vioolat ja 8 tsellot. Tuntuim prantsuse viiulimeister oli Jean Babtiste Vuillaume. Esimene viiulite valmistamise manufaktuur loodigi Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul Mirecourt'is. Alpide, nn Tirooli koolkonna tuntuim meister oli Jacob Stainer
näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega. Muuseumi kollektsioonis on sadakond viiulit, vioolat, tsellot ja muud keelpilli, neist ekspositsioonis küll vaid väike osa. Unikaalsemad on itaalia pillimeistrite Paolo Maggini ja Gasaprd Duiffo Pruggardi valmistatud pillid. Vanimaks teadaolevaks Eestis elanud pillimeistri tööks on Antony Wäszgnergeri 1727. aastal tehtud viiul. Pillikollektsioonis on August Kristali (1866-1925) ja Felix Villaku (1921-1997) rahvusvahelistel võistlustel auhindu saanud pillid, tuntud meistrite Jakob Maloki, Peeter Ivanovi, Hans Nordeni, Johannes Hingi, Johann Rätsepa, Aado Pudeli ja paljude teiste nimekate meistrite tööd, mis on leidnud ka rahvusvahelist tunnustust
annaabi.ee 
