soolsustingimustega, kusjuures muutused hõlmavad nii soolade üldkontsentratsiooni kui ka üksikute soolade kontsentratsiooni. Soolade üldkontsentratsiooni muutumine avaldub merevee osmootse väärtuse(rõhu) muutumises. Soolalahuste ja ka merevee osmootne väärtus oleneb lahuse molaarsest kontsentratsioonist, s.o. soolamolekulide hulgast lahuses. Riimvee osmootne väärtus erineb nii merevee kui ka magevee osmootsest väärtusest. Riimvesi avaldab mere- ja mageveeorganismidele erinevat toimet: esimestele on riimvesi vähenenud soolsusega, teistele aga suurenenud soolsusega keskkonnaks. Paljude alamate mereloomade sisekeskkonna(kehavedelike) osmootne väärtus on võrdne ümbritseva merevee vastava väärtusega: merevee soolsuse muutumine kutsub esile nende loomade kehavedelike kontsentratsiooni muutumise. Selliseid organisme nim. poikilosmootseteks. Sisekeskkonna osmootse väärtuse pikemaajaline kõrvalekalle põhjustab enamasti ainevahetuse häireid. Seega
Eriti liigirikkad on puisniidud piirkondades, kus on aluseline pinnas ja pehme kliima. Seal on niidu põhituubiks looniit ja metsatüübiks salumets, mis on ka omaette väga liigirikkad. Sellised tingimused valitsevad näiteks Lääne- ja Saaremaal. Elupaiga eriomadused Mõnes elupaigas on paljude liikide elutegevus täiesti välistatud. Näiteks ei suuda ükski taim ja enamik loomi elada imetajate soolestikus. Läänemeri oma riimveega ei sobi kuigi hästi ei mere- ega mageveeorganismidele. Rabad oma toitainete vähesusega, liigniiskuse ja happelise pinnase poolest ei sobi paljudele liikidele. Seetõttu on sellised elupaigad sageli vähese liigirikkusega. Oma osa mängib ektreemsete elupaikade puhul ka nende haruldus ja isoleeritus. Keskkonnatingimuste muutlikkus Kui piirkonnas esinevad muutused (näiteks kliima) on etteaimatav, võivad seal elada koos paljud liigid, kes jaotavad omavahel mitte ainult ruumi vaid ka aega. Nii oitsevad mõned
annaabi.ee 
