antikoagulandina: hoiab vere vedela ning ühtlasi aitab hiljem kaani pugutaskutes konservandina verd säilitada. 1.2. Elupaik Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mõistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale üksnes sigima. Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga väikesi magedaveelisi seisuveekogusid (väikejärved, tiigid, sooloigud jms.). Ta võib edukalt asustada ka mahajäetud karjääride tiike. Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee väiksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad võivad paikneda nii põllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood). Kuna apteegikaan on parasiit, peab tema elupaikades kindlasti leiduma peremeesorganisme,
võrdlemisi tihti on seal tugevaid maavärinaid. Türgi asub lähistroopikavööndis, kuid pinnamoe ja mere mõju tõttu on kliimaerinevused suured. Niiske ja pehme on vaid Musta mere ranniku kliima. vahemere ja Egeuse mere ranniku kliima on vahemereline, Anatoolia kiltmaal on talv pikk ja külm ning suvi kuum. Mägedes on talvel püsiv lumikatte. Jõgesid on palju (v.a. Anatoolia kiltmaal), nad on kärestikulised, kõikuva vooluhulgaga ja väga energiarikkad. Türgis on nii soolase kui ka magedaveelisi järvi. Umbes 80% muldadest on õhukesed mägimullad, viljakaimad on rannikumadalike ja jõeorgude alluviaal- ja punamullad. Musta mere rannikul on lähistroopiline taimestik, kõrgemal aga okasmets ja alpiniidud. Vahemere rannikul aga torkvõsa. Anatoolia kiltmaal aga kuivad stepid ja poolkõrbed. Anatooliat peetakse paljude kultuurtaimede (nisu, oder, kaer, lina, hernes, hapu kirsipuu ja ploomipuu) kodumaaks.
annaabi.ee 
