siin üsna vastuvõtlik uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid mujale Lõuna-Eestisse. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul oli Jõgevamaal noorikute piduliku peakattena tuntud käsitöömeistrite poolt lilltikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu, mis oli laiemalt levinud Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu
Kunileid ,,Mu isamaa on minu arm" ja ,,Sind surmani". Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel tasemel. Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi endid ja laiemat üldsust. 7 Kohalikud ettevalmistused Ülilühikese aja tõttu kujunes laulude õppimine väga pingeliseks. Maarahvale oli õppimisaeg kevadiste põllutööde tõttu täiesti ebasobiv. Tartumaal Maarja-Magdaleenas oli koorilaulu arendanud kooliõpetaja M.Sõbu, kes koondas segakooriks oma kooli õpilasi ja neidusid ka väljastpoolt. Otsustati laulupeost osa võtta ja selleks moodustati meeskoor, kes õppis lühikese ajaga peokava selgeks. Äksi kihelkonnas töötas üliagaralt valla koolmeister P.Bugmann, kes asutas pasuna- ja segakoori, ning hiljem meeskoori. Ka Kärkna koor võttis osa laulupeost Bugmanni juhtimisel. Üheks kindlaks tugisambaks oli Väägvere pasunakoor D.O.Virkhausi juhtimisel
Võimalik ometi, et vanasõna maa ahnitsemist ei tahagi konstateerida, vaid ainult liikuva saagi norimist. Kursis kuuldakse kõnekäändu ,,Rootsi tunnike", näituseks: oleks mul veel üks Rootsi tunnike! Mida see Rootsi tunnike tähendab, ei teata seletada. Lisa Rootsi mälestustele. Erilehele kirjutatud ,,Rootsi mälestused" on kogemata ,,Rootsi mälestustest Eestis" (Eesti Kirjandus 1922 nr. 1) trükkimata jäänud. Avaldan trükkimata jäänud ülestähendused allpool. Maarja-Magdaleenas nimetatakse Välgist Külina-nõmme minevat teed ,,Rootsi teeks". Rannu kiriku kroonlühtri kohta kõneldakse, sellel kinkinud kirikule Rootsi kuningas, vist Karl XII. Vagula järves on Rootsi saar. Karula kirikus on mälestusmärkide seas vanasti ,,Rootsi küpär"; see kübar arvati Karl XII oma olevat. Karula kirikumõisa metsas oli endisel ajal ,,Rootsi petäi". Rahvajutu järele söönud seal Rootsi sõjavägi lõunat. Võru ligidal Kääpa küla juures on Kuningamägi ja Kuningakivi
Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel tasemel. Lihtsad, algajatele kohased palad puuduvad sealt täiesti. Äratab imestust, kuidas säärane kava suudeti selgeks õppida, pealegi erakordselt lühikese aja kestel, ja harjumatus ühiskooris enam-vähem korralikult ette kanda. Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi endid ja laiemat üldsust. Kohalikud ettevalmistused Tartumaal Maarja-Magdaleenas oli koorilaulu arendanud kihelkonnakooli-õpetaja, Valga seminari kasvandik M.Sõber, kes koondas segakooriks oma kooli õpilasi ja neiusid väljastpoolt. Otsustati laulupeost osa võtta , ja selleks moodustas M.Sõber meeskoori, kellele õpetas lühikese ajaga peokava selgeks. Äksi kihelkonnas Kärkna Orgel töötas üliagaralt vallakoolimeister Paul Bergmann, kes asutas oma kooli ringkonnas pasuna-ja segakoori ning äratas nende tegevusega tähelepanu isegi väljaspool Äksi kihelkonda
annaabi.ee 
