Peale I maailmasõda, Eesti Vabadussõja algul sai Eesti Rahvavägi 281 Lewise kuulipildujat ning eesti sõdurid ristisid ta Lüüs'iks. Lewise kuulipilduja kasutamine rindel põhjustas hämmastust punaarmeelastes, kes ei olnud varem nii mobiilset automaatrelva näinud. Relv oli Eesti Kaitseväe relvastuse kuni 1940. aastani. Vähesel määral kasutati seda kuulipildujat ka II maailmasõjas. 6 2.7.Kuulipilduja Madsen Madseni kuulipilduja on leiutatud Taani sõjaväelase (siis kapteni) Herman Madseni poolt aastal 1879. See oli üks esimesi kuulipildujaid ja esimesed tuleristsed sai see Vene-Jaapani sõjas 1904. aastal. Selles sõjas oli neid kasutusel umbes 1250 eksemplari. Peale sõda müüdi palju kuulipildujaid Saksamaale, ning 34 muule riigile. I maailmasõjas kasutasid neid relvi enamasti sakslased ja inglased.Peale I maailmasõda, kui algas Eesti Vabadussõda andsid
abstraktsemad ja stiilsemad elemendid. See muutus oli ilmselt mõjutatud tema kasvavatest huvidest Jaapani kunsti, millega ta tutvus 1886. aastal. Sel suvel ühines ta Fleskumi kunstiühinguga. Mitmed uuringud näitavad, et mitmed osalised olid inspireeritud Jaapani kunstist, nende hulgas Gerhard Munthe. 1890, aasta jõuludeks sai Munthe raamatu Jaapani kunstist oma Taani kolleegilt Bernt Gronvoldilt. See oli ilmselt Madseni raamat tiitliga Japansk Malerkunst (Jaapani Maalikunst), välja antud 1885. aastal. Tänukirjas Gronvoldile, Munthe kirjutas: ''Sa ei oleks saanud leida midagi, mille üle ma tänulikum oleks olnud. Ei olnud ma ka kursis selle Jaapani kunsti aspektiga''. Mõned aastad hiljem kirjutas Munthe ''Liikumine, mis nüüd levis Jaapanist Eoroopasse'', ja see Jaapani kunst oli tema üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks püüdlustes mõista Norra dekoratiivkunsti
Hällisurm (SIDS) ja difteeria/teetanus/läkaköha (DTL) vaktsiin. Esimesed andmed, et läkaköha komponent vaktsiinis põhjustab ajuturset ja kroonilisi ajukahjustusi ning võib põhjustada surma, ilmusid juba 1930ndatel aastatel. 1933.a ilmus Taani arsti Madseni artikkel, kus ta kirjeldas kaht beebit, kes kohe pärast DTL süsti surid. Aastate jooksul ilmus uusi samalaadseid uurimusi, kuid kogu see aeg jätkus ka miljonite laste vaktsineerimine DTLga. Austraalia arst ja teadlane Viera Scheibner oli esimene, kes leidis põhjaliku ja tõestatud seose DTL vaktsiini ja hällisurma vahel. Uurides hällisurma põhjuseid (kahtlustamata tollal üldse vaktsiine), konstrueeris Scheibner koos abikaasaga
annaabi.ee 
