nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik
õitega kanarbik - kollakad ja roosad värvitoonid; leesikalehed - rohekashallid värvitoonid; madarajuur - pruunikaspunased värvitoonid; kartulivarred - puhtad hallid värvitoonid; põldosjad - hallikad värvitoonid; kuusekäbid - hallikad värvitoonid; kuuseokkad - rohekad värvitoonid; kivisammal - pruunikad värvitoonid. Tumedate värvitoonide saamiseks värvitakse mitme taimega: pruuni tooni saamiseks näiteks lepalehtedega, hiljem lepakoortega; tumedama madarapunase värvitooni saamiseks värvitakse materjali enne kaselehtedega, hiljem madarajuurtega. Toore taimega värvides tuleb toon kõige tugevam. Taimi säilitatakse kuivatatult õhukindlas nõus. Kuivatatakse väljas päikesevarjulises kohas. Juured pestakse enne kuivatamist. Tugevama värvitooni jaoks kogutakse taimi võrdses koguses värvitava materjaliga. Värvaine põhjalikumaks kättesaamiseks keedetakse taimi kahes vees, võttes 100 g taimede kohta 1-2 liitrit vett
annaabi.ee 
