Metsadele on iseloomulik hästi väljakujunenud rindeline struktuur (Paal, 2007). Veel on Meenikunno looduskaitsealal Natura 2000 standardandmebaasi andmetel 362 hektarit siirdesoo- ja rabametsa. Rabametsad on väga olulised metsaelupaigad, kuna moodustavad puhverala raba ja põllumajandusmaastiku vahele. Elupaik erineb siirdesoodest ja rabadest tihedama ja kõrgema puurinde poolest. Siirdesoometsas, mis on rabametsa ja madalsoometsa vaheaste, puurindes kasvavad peamiselt sookask ja mänd. Rabametsas domineerib puuliikidest mänd. Sellele elupaigatüübile on iseloomulik tugeva põõsa- ja puhmarinde esinemine (Paal, 2007). Meenikunno looduskaitsealal asuvad ka mageveekogud. Üks neist on liiva-alade vähetoiteline Nohipalu Valgejärv, mille pindala on 7 hektarit Natura 2000 standardandmebaasi andmetel. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaardikihi alusel on elupaigatüüp soodsas seisundis.
Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa). Madalsoometsa kasvukohatüübis on põhjavesi väheliikuv, puurindes valitseb sookask, mõnel pool mänd. Põõsarinne koosneb peamiselt pajudest. Alustaimestu moodustavad peamiselt mitut liiki tarnad, sookastik, harilik soosõnajalg ja konnaosi. Lodumetsa kasvukohatüübis on põhjavesi liikuvam ja toiterikkam, peapuuliik on sanglepp, kohati ka kuusk. Põõsarinne on enamasti lopsakas, selles kasvab rohkesti toomingat, lodjapuud ja musta sõstart
annaabi.ee 
