7 Väinamere väikesaart on reservaadis, ülejäänud saared on sihtkaitsevööndis ja inimeste viibimine neil saartel on keelatud. Rannik Rannajoone kogupikkus koos saartega on ligikaudu 165 km. Merele avatud rannad on enamasti kiviklibused, varjulisemad rannad mudased ja roostunud. Rannaniitude pindala on kokku ligikaudu 3000 hektarit, olles seega ühed suurimad omataolised Euroopas. Karjatamine on üks lihtsam ja loomulikum viis rannikualade lagedana hoidmiseks. Karjatatavad madalmurused rannaniidud on kevadeti olulised hanede ja valgepõsk-laglede toitumis- ja puhkealad, rannikulindudele pakuvad aga sobivaid pesitsuspaiku. Ranniku- ja rannaniitude vaatlemiseks sobivad Keemu, Haeska ja Jugassaare torn. Roostik Roostik levib ligi 3000 hektaril Matsalu lahe madalas idaosas ja rannikul. Roostik oma vabavee- alade ja roostikuvaheliste jõekanalitega on peatuspaigaks hanedele ja luikedele ning kümnetele
ahven, haug. Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk. RANNIKUALAD- Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Traditsiooniliselt on neid niite kasutatud karjatamiseks, vähem niitmiseks, mis on takistanud roostumist ja hoidnud alad madalmurused, soontaimede rikkad ning kurvitsalistele pesitsemiseks sobivad. Rannaniidud on ka eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk- lagle ja hallhani). Bioloogilise mitmekesisuse kujunemisel on rannaniitudel olulised loomade eelistatud kogunemiskohtadesse tekkinud veesilmad, kus taimestik on ära tallatud ja mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele.
annaabi.ee 
