rikkaks saamist, vaid rikas olemist. Kui me maksustame rikkaks saamist, siis me ei saagi kunagi rikkaks". Antud väide ei ühti minu arvamusega, sest me kõik oleme alustanud samast punktist, küll aga erineval ajal. Enamus meist on alustanud väga madalalt, kuid vähesed on saavutanud keskmisest eestlasest suurema majandusliku kindlustatuse. Samas teisest küljest vaadates tundub kergem tõesti riigi keskmist elatustaset ja rikkust tõsta, maksustades lukskaupa, kui majanduslikult kesk- ja madalklassi inimesi on rohkem kui rikkaid. Kahjuks endine siseminister ei räägi oma väites ühestki numbrist, kuid kui mõelda, siis need luksuskauba maksumäärad peavad olema, kas väga kõrged või maksustatud luksust peab olema üsna rohkelt, et suuta maksudest täita riigi oodatav tuluhulk antud maksuga ära. Kui määratleda autosid kui luksuskaupa ja need maksustada, siis saaks lisaks saadud tulule ka lahendada meie kliimaga kaasnevaid probleeme, mis on tänasel päeval väga
vaba aega ent see jätab võltsidentiteedi. Leavis ei taha jaotada ühiskonda halva maitsega madalklassiks ja hea maitsega kõrgklassiks. Massikultuur on midagi, mis vastab inimeste vajadustele, aga selle lahenduse vastused on võltsid(aseaine). Leavis tunnistab, et on olemas juba mingi teistsugune kultuur, kuid Arnold peab seda kaoseks. Alamklassi kultuur hakkas minema keskklassi omasse, seal tekkis vajadus ka madalklassi kultuuriks ja kõrgklassi kultuuriks. Keskklass hakkas liikuma kahte suunda, kõrgklassi ja madalklassi poole. Strinati "sissejuhatus populaarkultuuri" 11.09.2013 Peamine on siiski staatuse muutumine Briti sotsiaalklassis. Turu rolli sellisel kujul enne ei uuritud. Saadaval oli üha rohkem tarbekaupu pärast sõda, kujunes välja midagi mida saab nimetada tarbijaskonnaks, hakati uurima tarbimist. Oli olemas turg ja üha enam kujunes välja töölisklassist tarbijaskond