2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus. Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud. Valgejänes on hämariku –ja ööloom. Päeva veedavad nad tavaliselt kuskil varjatud kohas (nt põõsa all). Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis, emastel 85 ha ringis. Eraldi on päevased ja öised piirkonnad. Valgejänesed on valdavalt üksiklased, kuid vahel 2 võivad nad olla kuni 70 isendist koosnevate seltsingutena (nt eriti headel toitumisaladel, lumevälja servades)
Poegadel on seljas tavapärane karvastik, nad oon võimeised kohe nägema ja mõne aja möödudes ka jooksma. Emasloom imetab poegi korra päevas, tema piim on hästi toitev. Pesakond hoiab ema lähedale ning ei jookse laiali. On teada juhtumeid, kus emajänes, nagu paljud linnud püüdis vaenlast haiget või haavatut teeseldes eemale meelitada. Aastas on vage jänesel kolm pesakonda. Toitumine Valgejänes toitub peamiselt rohust, mitmesugutest mitmeaastatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Valgejänese territooriumi suuruseks on ligikaudu üks kuni kolm ruutkilomeetrit. Kaugel Arktikas on tema toit 280 päeva sügava lume all peidus, mistõttu on paljud jänesed sel ajal näljas. Paljud tundrataimed on oma kääbuskasvuga kohastunud raskete kliimatingimuste ja jäise tuulega. Kui lumi ja jää maapinda kasvatavad, saabub jäneste jaos raske näljaaeg. Tuevate küüniste abil
2.3 Ebahüatsint 6 2.4. Kobarhüatsint 6 3. Legendid ja pärimused 7 Kasutatud kirjandus 11 Lisad 12 2 1.Sissejuhatus ja eessõna Eesti aedades on praeguseni kõige enam levinud sibullilledeks tulbid ja nartsissid, madalakasvulistest kevadekuulutajatest peamiselt hüatsindid, siniliiliad ja krookused, millest hüatsint on hinnatuim sibullill. Paljud inimesed nimetavad hüatsinti oma lemmiklilleks. Madam Pompadaur võrdles neid briljantidega lillepeenras ja Saksa aristokraatia silmis olid hüatsindid loodud otsekui kõige peenemast Hiina portselanist. Hüatsint kuulub mugulsibultaimede perekonda liilialiste (Liliaceae) sugukonda. Kirjanduses
annaabi.ee 
