Kuld- ning purpurkuubi Mees punases fessis Kestendavais kuldraames Nurgas mustunud kobrus 2 Sõrmed süsimustad Kõrbhallid karvad Tuba muutus kollaseks, siis tuhakarvaliseks Kollased pilvetordid Tuhkne videvik Nagu musta varju Suur purpurne vaip Violetsed silmad Punane klaas Tuba oli õhtuti valgem Imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletset ehapuna Purpurist baldahhiin Tuba oli kollane Kollane hämarus Kollane kuub Punane müts Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis Kõik nii hall Must kuub Halli hingetut tänavat 3 Must sametkuub Tumepunane kuub Helepunane kübar Purpurmantel Kolletanud linarüü Must rist Purpurist vaip Lumivalged juuksed Verine liha Käpad jätsid veriseid jälgi Sinihallid karvatud silmalaud Punased silmad Punane viin Kõik oli valge Punane vateeritud vammus Kokkuvõte: (lähtu järgnevatest küsimustest: Milline on värvikasutus selles novellis?(vt ül 5., 6., 8., 9.
seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud
Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli.Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud sammul, Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata
pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja Alles hommiku köidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: uni, hirmsam kui tõde. Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes Hommikul ärgates, kui päike tuppa paistis ja ta eneses uut elujõudu tundis, oli
pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja Alles hommiku köidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: uni, hirmsam kui tõde. Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes Hommikul ärgates, kui päike tuppa paistis ja ta eneses uut elujõudu tundis, oli
kavatsetud sihtida tuupimise nool! Ei, parem juba siis enne peole, eks pärast seda näe, kas on tarvis ja kas maksab tuupida või mitte. Üldse oli Vaarmannide eluviisis mingisugune muudatus sündinud, nagu oleksid nad oma puudusest hakanud võitu saama. Neil käis palju rohkem külalisi kui varemalt ja emand Vaarmannil oli ikka neile midagi pakkuda -- tass kohvi või teed, tükk saia või küpsist, kompvekki või isegi sokolaadi. Ja rõõmu oli neis madalais ruumides ikka ja alati laialt, sest külalised olid ju aina noored ja vallatud. Käisid siin õmblejad ja müüjannad, poepoisid ja käsitöölised, poja tuttavad, aga eksis sekka ka mõni väike kirjutaja või kooliõpilane. Mõnikord pidi otse imestama, kuipalju mahtus siia keldrikorterisse naervaid suid ja säravaid silmi. Mis neid siia ajas? Mõni seda teab. Oma inimeste lõbus meel ja lobisemine? Võib-olla. Aga ehk ka paljas juhus
annaabi.ee 
