kasvatatakse, erandiks on Suurbritannia, kus on õnnestunud kõik sinna juhuslikult sattunud isendid hövitada. TOITUMINE. Täiskasvanud mardikad ja nende vastsed toituvad kartulitaimede lehtedest, mida nad erakordse kiirusega järavad. Mitu mardikat või vastset on võimelised ühe taime täielikult paljaks sööma, arvukam populatsioon aga tühejendab põllu mängleva kergusega. Kartulimardikas eelistab kartulilehti, ent toitub ka muudest maavitsalistest taimedest. VAENLASED. Kartulimardika suurim vaenlane on muidugi inimene, kes peab teda üheks suurimaks kahjurputukaks. Kasutusele võetud keemilised vahendid mardika populatsioone kahandanud pole. Kõigele vastupidav mardikas paljuneb nii kiiresti, et talle ei mõju isegi kõige kaasaegsemad kahjurite vastu võitlemise meetodid. Kartulimardika looduslikeks vaenlasteks on faasan, kes sööb ta vastseid, ning mõningad põrnikad, kes söövad nii vastseid kui ka täiskasvanud kartulimardikaid
5.Sarikaliste seas on : köögivilju (porgand, petersell, seller), vürtsi- ja maitsetaimi (köömen, till, koriander), ravimtaimi (apteegitill). Eluohtlikult mürgised on mürkputk, täpiline surmaputk. SUGUKOND: maavitsalised (Solanaceae) Kuuluvad kaheiduleheliste klassi. Maavitsaliste alla kuulub umbes 90 perekonda (üle 200 liigi) troopika, lähistroopika ja parasvöötme kaheidulehelisi roht- ja puittaimi, Nt: karumustikas, kirbik, libliklill, tomat. Ülimürgine on maavitsalistest näiteks koera-pöörirohi, väikeste kogustena kasutatakse seda ravimtaimena. Ka harilik maavits on mürgine. SUGUKOND: kanarbikulised (Ericaceae) Kanarbikulised on peaaegu kogu maakeral kasvavad puittaimed. Nende sugukonda kuulub 100 perekonda (u. 3000/1350 liiki). Eesti metsades kasvavad nt. sellised söödavad kanarbikulised: mustikas, jõhvikas, sinikas, pohl. Kanarbikulised kasvavad üksnes happelistel muldadel. Eluvormilt
annaabi.ee 
