Kui on nõutav suur mõõtmistäpsus (baasijooned kaudsetel mõõtmistel), võidakse taandada mättaid, niita rohtu jne. Vahetult mõõtmise ajaks tuleb joon tähistada. Tähised on silmatorkavad (näit.: punavalge) värvitud ümmarguse ristlõikega ühest otsast teravikuga varustatud ca 2m pikkused metallist või puidust kepid. Joone otsa tähised asetatakse maavaiade taha joone sihile (joon5) sellisele kaugusele maavaiast, et oleks võimalik linti üle maavaia paigutada. Kui joone pikkus on liiga suur (üle 100m ), siis tuleb asetada ka vahetähised. Vahetähiseid asetagu 2 inimest. Üks neist seiseab joone alguses 2- 3m tagapool esimest tähist ja vaadates üle esimese ning viimase tähise, suunab vahetähiste asetamist, näidates zestidega, kas tähist tuleb nihutada ühele või teisele poole. Vahetähiste asetamine kulgegu
Kui vaiade projektkõrgus on maapinnast madalamal, kaevatakse augud ja lüüakse vaiad vajalikule kõrgusele. Üle 0,5 m sügavusi auke ei kaevata, vaid arvutatakse kaeve sügavus ja kirjutatakse see maavaia kõrvale paigutatud numbrivaiale (joonisel 4.6 punkt 3). Punktis 3 jääb projektkõrgus allapoole maapinda ja selles punktis lüüakse maavai maasse nii, et ta ulatuks 0,2 kuni 0,3 m pinnasest välja. Numbrivaial on kirjas -50 cm, st projektikõrgus on maavaiast 50 cm allpool. Vahepunktide asetamiseks seatakse pikksilma viseerimistelg paralleelseks kaldjoonega. Selleks kallutatakse pikksilma tõste- või elevatsioonikruvist, kuni lattidest punktides A ja D saadakse lugem a, s.o instrumendi kõrgus. Seejärel asetatakse latt vahepunktidele 1 ja 2. Vaiad lüüakse nii sügavale, et latil oleks intrumendi kõrgusega võrdne lugem. Projektjoone kõrguste märkimisel teodoliidiga tuleb teodoliit paigaldada märgitava joone otspunkti. Joonisel 4
annaabi.ee 
