Kas eestlased olid 13. sajandil jõudnud Euroopasse? Ma arvan,et vastus sellele küsimusele on pigem ei. Mitte eestalsed ei jõudnud Euroopani,vaid Euroopa jõudis Eestini. Sellele annab ka kinnitust ristiusustamine Eestis ja fakt on,et enamik eestlasi ei tahtnud ristitud saada vabatahtlikult,vaid see suruti teise rahvuse poolt neile peale,siinkohal siis sakslaste poolt. Eesti ei pöördunud Euroopa poole palvega,et me soovime oma maausust (Taara usk) loobuda,vaid seda soovis võõrrahvas. Kui eestlased ei oleks ristitud saadud oleks asjalood tänapäeval võinud olla hoopis teised. Samas,ma arvan,et ristiusk seob mingis mõttes Eestit teiste rahvustega. Veel üks viise kuidas Euroopa jõudis eestlasteni,oli Muistne vabadusvõitlus. Lembitu oli väga hea pealik Eestis.Kahjuks said eestalsed selles võitluses lüüa. Kui see oleks lõppenud
väljendeid, mis leiva põlist tähtsust kinnitavad: ,,leibkond" ,,leivad yhte kappi panema", ,,leiba teenima", ,,leivakõrvane". Ka meie tegudes on leiva austamine juurdunud sygavale, ehk nii sygavale, et ei osata märgatagi, et asetades leivapätsi alati selle kõhupoolega ja mitte kunagi selili lauale, järgime maarahva vana tava. Võiks ehk isegi öelda, et rukkileiva kypsetamine ja söömine kannab endas olulist osa meie rahvuslikust omapärast ja maausust. Leivaga seonduvaid uskumusi järgime eestlaste ja maarahvana yhel või teisel moel kõik. Tegin sõprade ja sugulaste, noorte ja vanade seas väikse uurimistöö ning palusin jagada oma teadmisi ning uskumusi, mis seostuvad leivaga. Eriti soovisin teada, milliseid tavasid järgivad vastajad ise. Jaga leiba sydamega Vastanud ligi kolmekymnest inimesest järgisid kõik rangelt ja iseenesestmõistetavalt eespool mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili
jonnakad). Olulisel kohal Eesti erilisust rõhutavad asjaolud - puudustest ja nõrkustest tehakse tugevused (seisukohtade jäikus = jonn; assimileerumine = “mis ka ei olnud - me jäime püsima” jt); kuivõrd Eesti on nii väike, siis saavad tühistest lahinguvõitudest sõjaga võrdsed sündmused (Ümera lahing), kaotatud lahinguid seevastu serveeritakse “meeleheitliku vastupanuna”. Nähtavasti võib väita, et pärast seda, kui maarahvas enda omasest maausust ilma jäi, ei ole ükski usk olnud neile küllalt omane, et seda tõeliselt omaks, eestlaste usuks pidada. Kristluse kõrvale jäid püsima elemendid varasemast loodususundist, moodustades sünkretistliku kompoti, mis oli ühekorraga nii oma kui ka võõras ning mille õpetuslikku vastuolulisust maarahvas vaevalt ise kuigivõrd märkas. Tegu oli seega võõra usundi assimileerimisega, “mõõga ja tule” jutlustajate terminites - solvangu allaneelamisega. Seda pehmendatakse
Mittekristlaste alavääristamine kiriku poolt: Meie esivanemate ja muude rahvaste pärimuslikku omausku on kristluse tekke aegadest peale peetud millekski alaväärseks ja kuratlikuks. Seda seniajani: Eesti Kristlike Koguduste Ühingute Nõukogu liikme Paul Rästa avaldus (Meie Maa, 13.11.99), kus nimetab maausulist ja agronoomia doktorit Aleksander Heintalut, alias Vigala Sassi kurjuse maailma esindajaks, Luciferi kaastööliseks Eestis. Maausust räägitakse kui mingist alam-usust, mis pole võrdväärne maailma suurte uskudega. Samas, kas kirikuteener või keegi teine Kristuse kuju ees kummardades, tema jalgu härduses suudeldes ja sümboolselt ka kannibalismiga tegeldes (ihu süües ja verd juues) ilmutab ,,arenenud" usu tundemärke? Rahvausund: Tänapäevaks erisuundadesse liikunud ja eraldi seisvad pärimuskandjad rahvalaul, -tants, 10
Anttonen) Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontseptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kõrgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline - ta ei tegele allikakriitikaga - selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab. Rahvausk on tihti ka maagilisem - ta eesmärgid on utilitaarsemad, omakasupüüdlikumad. Siit järgneb ka loogiliselt, et küsimuse asetamine mingist eesti rahvalikust usust, maausust või taarausust pole sel kujul (ajaloolises, teaduslikus mõttes) võimalik või korrektne (enam?). Pigem on see ideoloogiline küsimus; küsimuse selliselt esitaja seab end paratamatult uuritava mitte uurija olukorda. Loomulik ja orgaaniline talupoeglik rahvausk ei ole ilmselt tundnud sel moel rahvuspiire ega olnud niisiis rahvusideoloogiline - seega on ka nimetus “eesti rahvausund” mingis mõttes vaid pelk abstraktsioon, mis on kasutusele võetud ennemini mingi ainehulga piiritlemiseks
Anttonen) Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontseptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kõrgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline - ta ei tegele allikakriitikaga - selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab. Rahvausk on tihti ka maagilisem - ta eesmärgid on utilitaarsemad, omakasupüüdlikumad. Siit järgneb ka loogiliselt, et küsimuse asetamine mingist eesti rahvalikust usust, maausust või taarausust pole sel kujul (ajaloolises, teaduslikus mõttes) võimalik või korrektne (enam?). Pigem on see ideoloogiline küsimus; küsimuse selliselt esitaja seab end paratamatult uuritava mitte uurija olukorda. Loomulik ja orgaaniline talupoeglik rahvausk ei ole ilmselt tundnud sel moel rahvuspiire ega olnud niisiis rahvusideoloogiline - seega on ka nimetus "eesti rahvausund" mingis mõttes vaid pelk abstraktsioon, mis on kasutusele võetud ennemini mingi ainehulga piiritlemiseks
annaabi.ee 
