Samal ajal 10 võimaldati külaküsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana. 18. sajand oli üldse linna- ja maakäsitöö arengus sügavate muutuste aeg. Eelindustriaalsete suhete sissetungiga algas sajandi teisel poolel linna käsitöö kiire teisenemine ja linlike uuenduste ulatuslik levik maarahva käsitöösse. Mõnevõrra hakkas kasvama ka külakäsitööliste arv, eriti nende maatute vabandike hulgast, kes 19. sajandi algusest peale otustasid käsitööga laialdasemalt elatist teenida (entsüklopeedia 1998). Eesti kõige põlisem iseseisev külakäsitööline oli sepp. Talupojad tagasid talle tavaliselt kindla aastase naturaaltasu, mille eest ta oli kohustatud tegema kõik külaelanikele vajalikud sepatööd. Erinevalt teistest käsitöölistest oli sepp küla lugupeetavamaid ja mõnikord ka jõukamaid mehi. Sepa kui vanima iseseisva käsitöölise suurele tähtsusele
Läänimeeste-mõisnike ja talupoegade vahele tekkis osaliselt eestlastest koosnev ,, sundijate" kiht- foogtid, valitsejad, kupjad. Talupoegade enamiku moodustasid adratalupojad, kelle taludel lasusid kõik tavalised maksud ja teokohustused. Nendest alamasse kihti kuulusid mitu liiki väikemaapidajad ( pundenikud, üksjalad ) ja lõpuks maata talupojad ( vabadikud, manulised jt. ). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn. Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus. Talurahva maksudena nõudis vasall-mõisnik kümnist, eiti viljasaagist, hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude kõrval esines ka vakus, mis oli määratud andam maksunõudja foogti ja ta saatkonna vastuvõtuks teatavatel aastaaegadel korraldatud vakupidude jaoks. Maksud suurenesid pidevalt koos mõisnike omavoliga, viies talupoja
annaabi.ee 
