Need maad arvati riigi maafondi, kust esmajärjekorras pidid maad saama Nõukogude süjaväebaaside rajamise tõttu ümberasustatavad talunikud, aga ka teised maata ja vähese maaga talupojad. Maareform. 1940.a võeti vastu deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omaniks, s.o maa natsionaliseerimise kohta. Maade suuruseks, mis antakse iga töötava talupoja kasutada, määratakse ülemmäär 30ha. Kõik maade ülejäägis, mis ületavad sele suuruse, arvatakse riiklikku maatagavarasse selleks, et riigil oleks võimalik maata ja vähese maaga talupoegi abistada maaga varustamisel. Riigivolikogu otsustab kustutada talurahvalt kõik väljaostu maksud, mis seoses varem läbiviidud maareformiga, samuti maksuvõlad ja administratiivkorras pealepandud trahvid. Riiklikust maatagavarast rajatavaid maakohti võivad saada eeskätt maata perekonnaga kodanikud, kes talupidamist tunnevad ja omavad perekonnas vajalikku tööjõudu. Hiljem täpsustati, et esimeses järjekorras
Mõisate maast oli ligi veerand antud renditaludele. Seega oli väikemajapidamiste (74663 ostu- ja renditalu) kasutuses 55,3% ja suurmajapidamiste (mõisate) valduses 44,7% üldisest maafondist. (Kasepalu, 1991). 1940. a. maareformiga kuulutati maa riigi omanduseks, mis pidi tähendama maa muutumist rahva omandiks. Tegelikult sai see maa ja vara sunniviisilise võõrandamise aluseks. 30 hektarit ületav maa tuli taludelt ära lõigata ja arvata riiklikku maatagavarasse uute talude tegemiseks ning väiksematele juurdelõigete andmiseks. Talumaade vähendamisega kaasnes kohati ka kariloomade äravõtmine ning põllutöömasinate tasuta võõrandamine. Kui väideti, et nõukogude reform vähendas talude vahel valitsevat ebavõrdsust, siis tegelikult see nii ei olnud. Maa ja inventari äravõtmine nõrgendas suuremate talude tootmisvõimet. See ei aidanud väiketalupidajaid ja maata inimesi paremale järjele. Eesti talukultuuri hävitamine
annaabi.ee 
