kohalik omavalitsusüksus oma volitatud organite kaudu. Ajalooliselt on eksisteerinud ka kogukondlik omand, nt Venemaal, kus põllumaa oli külakogukonna omandis ning iga kogukonna liikme kasutada oli osa kogukonna maast, mis teatud ajavahemiku möödumisel ümber jagati. Eksisteeris ka jaotatud omand, mille puhul omandiõigus jagunes maaomaniku ja maapidaja vahel, kusjuures maaomanikule kuulus maa käsutamise õigus, maapidajal aga oli põline pärandatav maa valdamise ja kasutamise õigus. Maasuhteid iseloomustab kolm põhilist rendivormi- naturaalrent, teorent ja raharent. Tekkelt esimene on naturaalrent, viimane aga raharent, kuid on eksisteerinud ka samaaegselt. (Naturaalrent- tasutakse maalt saadud toodanguga; teorent- tasutakse tööga maaomanikule; raharent- tasutakse põllumajandussaaduste müügist saadud rahaga.) 4. Maakorralduse mõiste ja olemus. (lk 21) Maakorralduse mõiste 3
Mis iseloomustab siis muinasaegset maakasutust? Maaomand, ka kogukondade vahel, ei olnud kindlalt piiritletud. Metsavöönd oli kahe kogukonna maa piiritleja seda nimetatakse vööndipiirideks. 13-14.sajandil üksikud piirimuudatused läänistatud maade osas. 14.sajandist hakati lisama piirikirjeldusi tee ja punkti ja kraaviga, kus vaidlused olid, läänimaade kokkupuutekohad. Rootsi aeg tõi kaasa vajaduse korrastada maasuhteid. Palju tühjaks jäänud maid ja segaduses valdussuhetes. Mõisavõrgu väljakujunemine tingis vajaduse mõisate vaheliste piiride määratlemiseks, kusjuures ühe mõisa külade vahel võis olla piir hajus. Algas mõisate maavalduse kaardistamine. Vaidluskohtades koostati täpseid piirikaarte, millega märgiti lineaarne piir koos ümbritseva alaga, täiendatud kirjeldustega. Suuremaulatuslikud kaardistamised seoses mõisate reduktsiooniga.
annaabi.ee 
