2. Tõkete (miiniväljad, purustatud teeosad ja muud) asukohad 3. Looduslikud tõkked ja nende ületatavus 4. Liikumisteede ja orientiiride olemasolu, samuti teede läbitavus ja sildade kasutatavus 5. Sõiduteede senine liikluskoormus 6. Lõpp-punkti saabumiseks ette nähtud kellaaeg 7. Teekond peab saama võimalikult lühike või otsene. Kui marssruut on kindlaks määratud (ja kaardile kantud), uuritakse kaarti, et leida teelt asukoha kontrollimiseks sobilikke maastikupunkte. Nendeks võivad olla teele jäävad ristmikud, sillad, ehitised jne. Kui osa marssruudist tuleb läbida asimuudi järgi liikudes, arvestatakse asimuut eelnevalt kaardi järgi välja. Enne liikumise alustamist on vaja vajadusel uuesti kindlaks määrata enda asukoht. Liikudes tuleb piisavalt sageli kontrollida oma asukohta, ümbritsevat maastikku kaardiga võrreldes. Mida tundmatum on maastik, seda enam tuleb asukoha kontrollimisele rõhku panna. Eriti hoolikas ja täpne tuleb olla
Fourth level Fifth level Fifth level Reljeefi kujutatakse topograafilistel kaartidel suletud kõverjoontega, mis ühendavad kõrgussüsteemi aluseks olevast nullnivoost ehk merepinnast ühesugusel kõrgusel olevaid maastikupunkte. Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka samakõrgusjoonteks. HORISONTAALIDE LIIGID Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt. Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale. 1
annaabi.ee 
