Esimeseks täielikult Inglise stiilis kujundatud pargiks peetakse Chiswick House'i. Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud, asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine, maastiku kohaliku eripära väljatoomine ning rohked antiik- ja neogooti paviljonid, kunstlikud varemed jm stafaazehitised. Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja rahvaparkide kujundamisel. Inglismaa tuntuimad maastikuparkide kujundajad on William Kent (16851748), Lancelot (Capability) Brown (1715 1783) ja Humphry Repton (17521818). Valdav osa tollastest parkidest kujundati regulaarparkidest vabakujuliseks järk-järgult. Charles Bridgeman (16901738) ja William Kent ühendasid esmalt korrapäraseid ja vabakujulisi stiilielemente ning avasid vaateid ümbruskonnale. Lancelot Brown kasutas kujunduses muru, puid ja taevast ning seda kõike peegeldavat vett
a toodi hiina aiad, kus üllatus ja õuduselamuste esilekutsumiseks kasutati kunstlikke vihmahooge ja maavärinaid, kahuripauke, võllapuid (koos poodutega), vampiire ja hunte, pooleldi mahapõlenud külasid nälgivate inimeste ja loomadega... Nende ilmsete liialduste pärast ei võetud Chambers'i üllitist tõsiselt (Hellström 1997). Brown'i maastikke kritiseeriti ka sotsiaalsest vaatevinklist. Nimelt tehti maastikuparkide rajamisel maatasa mitmeid külasid, mis aristokraatlikku pilku häirisid. Goldsmith, The deserted village (1770): " ...The man of wealth and pride Takes up a space that many poor supplied; Space for his lake, his parks's extended bounds, Space for his horses, equipage and hounds." IV Pitoreskne stiil 18. saj. teisel poolel hakkasid aiakujunduse ideaalid muutuma. Kasvas huvi mineviku, eksootika ja müstika vastu
annaabi.ee 
