Kadrioru Rahvapark ühendab barokse tugeva valitseja ideoloogia inglise maatikupargi motiivistikuga, mis 19. sajandi jooksul muutus linnaparkide rajamisel normiks. Näiteid, kus linnaparkide rajajaid inspireeris maastikupark, võib leida tervest Euroopast. Nii kujundas Ludwig von Sckell Müncheni linnapargi, mida tänaseni tuntakse Englische Garten nimetuse all ning John Nash Londonis St. Jamesi pargi. Kadrioru kolm erinevat maastikukujundust väljendavad erinevaid suhtumisi. Ansambli keskmes paiknevad barokset absolutismi ülistavad regulaarsed aiad, millele põhjas sekundeerib looduse jäljendamisest ja utoopilisest vabadusihalusest inspireeritud maastik, lõunas aga täiendab Kadriorgu baroksest korraarmastusest innustust saanud rahvusliku autoritaarsuse tippnäide. Rokokooajastu tõi uue suuna ka pargikujundusse. Vastandina sümmeetrilisele ja rangejoonelisele barokkpargile, mida nimetatakse
Juba 4. aastatuhandel e.Kr loodud kõrgetasemeline keraamika ja 2. aastatuhandel e.Kr Shangi dünastia ajal kujunenud arhitektuurivormid elavad järgmistel aastatuhandetel edasi. Nagu ka teistes ühiskondades, oli Hiinas kunsti areng koondunud põhiliselt jõukamate ringkondade mõjusfääri. Alles hiljem tekkisid mitte-utilitaarsetel eesmärkidel loodud aiad ja aiandus levis ka teistes sotsiaalsetes klassides, peamiselt küll jõukamate linnakodanike seas. Varast maastikukujundust mõjutas peamiselt maalikunst ja poeesia. Vaatepind maalile asus maapinnast kõrgemal või otse pildi sees. Inimene ei olnud pildil tähtsam ümbritsevast. Inimeste kätetöö sulab loodusesse, kõike võetakse hingega, ka elutuid asju. Hilisemas maastikukunstis hakati nägema igasuguseid sümboleid. Koostanud: 98Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a
annaabi.ee 
