Atmosfäärset hapnikku kasutavad hingamisel kõik aeroobsed organismid ning selle tulemusena viiakse hapnik uuesti vee molekuli koostisesse. Peamiseks hapniku saamise allikaks on rohelistest taimedes kulgev fotosüntees: oluline osa langeb fütoplanktoni arvele, maismaataimedel väiksem osakaal. Hapniku sidumine toimub organismide hingamisel (CH2O + O2 = CO2 + H2O), samuti toimub hapniku sidumine veekogude põhjasetetes, vulkaaanilistes protsessides (C+O2=CO2, S+O2=SO2) ja maasisestes protsessides (2Fe+3O2=2Fe2O3). Viimasega seotakse liikuv hapnik litosfääris. Kogu atmosfääri hapnik uueneb umbes 2000 aasta jooksul. nCO2 + nH2 2O)n + nO2 (valguse toimel; fotosüntees). Süsinikuringe Orgaanilise elu aluseks on süsinik. Ta on osalenud aineringes Maa tekkest alates. Selles ringes on kõige liikuvamaks komponendiks süsinikdioksiid, mille sidumine toimub peamiselt assimilatsiooni kaudu (fotosüntees)
mitmekesisus peamiselt mätastena või murusalt. Püstised lehed, basaalne meristeem. C3 ja C4 liigid. Hea suguline ja vegetatiivne paljunemine. Annavad palju väikseid seemneid, mistõttu sobivad loomleviks. · Peamiselt pisiimetajad. Valdavalt närilised. Pimerott- puudub saba, elab peamiselt maa sees. Haukurid- koloonialised, pesitsevad maasisestes urgudes. Ameerika piisonid, harksarvik, kapabaara, hiidkänguru, koiott, nandu. · Rohtlad on evolutsioneerunud koos suurte rohusööjatega nt ameerika piisonid. Loomadest leidub veel: harksarvik (,,ameerika antiloop"), kapibaara (Lõuna-Ameerikas, suurim näriline), hiidkänguru Austraalias, jakid Mongoolias (kariloomad looduslike rohusööjate asemel), preeriakoerad (ka rohtlahaukurid, maa all), koiott. Kõrbed
puurkaevudega. Sahtkaevudes püsib aasta läbi sobiv mikrokliima, mis on aluseks nahkhiirte korrapärasele talvitumisele. Kindlustatud on inimese vähene häirimine, sest ligipääs sahtkaevusesse on piiratud. Linnades võivad nahkhiired talvituda ka kanalisatsioonisüsteemides (Masing, 1984). Sügisel (septembrist kuni novembrini) ja kevadel (aprillis) võib nahkhiiri kohata sageli ka väliskeskkonnast vähem isoleeritud maasisestes varjepaikades (Masing, 1984). Selliste alade õhtutemperatuur püsib tavaliselt talviste ja suviste varjepaikadega võrreldes vahepealne (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Varjepaiku, kus nahkhiired teistel aastaaegadel ei viibi, nimetatakse ülemineku- varjepaikadeks (Masing, 1984). Ülemineku-varjepaikadeks on näiteks keldrid vanades mõisates, lossides ja linnustes ning need on tähtsad mõne haruldase nahkhiireliigi jälgimisel (näiteks nattereri
annaabi.ee 
