Ühine on aegmaasikatel ka maapealsete 4 võsunditega toimub paljunemine, rohkete tütartaimede tootmine ning muidugi ka viljade botaaniline eripära. Maasikataime tavainimese poolt marjaks nimetata lihakas viljaosa on tegelikult õiejäänus ehk suureks paisunud õiepõhi, mille pinnale on kinnitunud hulgaliselt pisikesi kestaga kaetud seemneid, mis bootaniliselt kujutavad endast pähklikesi. Maasikvili on kogupähklikese ehk multinucula erijuhtum, olles suures taimeriigis ainulaadne ja esinedes ainult maasikaperekonnas. Järgneva kolme sajandi jooksul tegeldi maasika aretamistööga väga intensiivselt. Tänaseks on erinevaid liike juba enam kui 2000 ning kõikjal maailmas on olemas kohaliku kliimaga kõige paremini kohanevad ja viljuvad sordid. Maasikas vajab magusamaitse savutamiseks küll rikkalikult päikesepaisted, kuid eriti head maitseomadused pidavad talle andma põhjamaa
septitsiidselt või lokulitsiidselt. Kui tekkiv ava on rõngasjas, nimetatakse sellist vilja karbiks. Sulgviljadest on tavalisemad pähklike, pähkel, tõru, seemnis, teris ning jaguvili. Pähklike (nucula) moodustub ühest viljalehest ja on enamasti ühe-, harvem aga kahe- või rohkemaseemneline. Sageli esineb kogupähklike (multinucula). Maasikas (fragum) on kogupähklikese erijuht, siin on lihakale, tugevasti arenenud õiepõhjale kinnitunud hulgaliselt pisikesi pähklikesi. Maasikvili esineb ainult perekonnas maasikas (Fragaria). Kui pähklikesed on ümbritsetud õiepõhjast (täpsemalt hüpantiumist) tekkinud lihakatest kudedest, kujuneb tõrsik ehk tsünarrood (cynarrhodion), mis esineb perekonnas kibuvits (Rosa). Pähkli (nux) tunneb ära tugeva puitunud või nahkja viljakesta järgi. Pähkel areneb sünkarpsest kahe- või kolmepesalisest sigimikust, millest fertiilne on vaid üks sigimikupesa. Pähklis asub enamasti üks, harva kaks seemet. Pähkel on
annaabi.ee 
