57. Eesti peekonitõug. Eesti peekonisiga on saadud pikaajalise aretustöö tulemusena koha-likust maaseast, keda parandati vältava ja uudikristamise teel põhiliselt taani maaseaga. Vähesel määral käsutati aretuses ka saksa vääristatud maasiga ja soome maasiga. Teatavasti aretati ja kasvatati Eestis seakasvatuse ümberkujundamise algaastail põhiliselt suuri valgeid inglise sigu. 1925. aastal asus Eesti Seakasvatajate Selts selgitama ja andmeid koguma meie maasea väärtuse, arvu ja leviku kohta. Kogutud andmetest selgus, et maasigade arv oli väga kokku kuivanud. Maasigu leidus meil puhtal kujul veel Saare-ja Hiiumaal ning raudteest ja linnadest eemal asuvates majandites. 1926. a. tõi Eesti Seakasvatuse Selts (ESS) Saaremaalt 4 tiinet kohalikku maatõugu emist, kes paigutati Pärnumaale Parivere, Harjumaale Purila ja Virumaale Jõhvi majandisse. Hiljem toodi Saaremaalt veel maasigu endistele lisaks. Kohalikud maasead olid
..1 m2 vahemikus, vastavalt kehamassile. Ühe sea kohta tuleb arvestada 0,3 m söödtafronti. Ühte sulgu piisab ühest söödaautomaadist (groba 40 on arvestatud kuni 16 sea söötmiseks). Nuumatulemusi mõjutab lamamisala temperatuur külmal põrandal massi-iibed vähenevad. Õigete tingimuste korral on võimalik saavutada 100 kg kehamass 170-180 päevaga (700-800grammised ööpäevased massiiibed). 14.Seatõud Eestis. Eesti suur valge siga kohaliku maasea ja valge inglise sea ristand. Eesti suur valge siga on tugeva konstitutsiooniga ja varavalmiv. Sead on proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on nad rahulikud ja emised hoiavad hästi oma põrsaid. Eesti suure valge sea koon on pisut nõgus, kõrvad lühikesed ja ettepoole kikkis. Kõht on mitterippuv, singid hästi arenenud. Nisasid on emisel 12-16. Nahk on roosakas,
annaabi.ee 
