teenimisele suunatud ja teiseks kohaliku tarbimise rahuldamiseks toimunud ostu- müüki. Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid eelkõige suurkaupmehed, kes kohalikult turult saaduste saamiseks tegid koostööd kohalike talupoegadega, kel keskaja lõpuni säilis õigus ülejääk linnaturul maha müüa. Linnakaupmeestel maal oma talupoegadest esindajad, kes tema nimel kaupu kokku ostisid ja müüsid, vara ladustasid, peavarju andsid jne. Valdav osa maasaadusi jõudis 16 sajandil kaupmehe kätte mõisatest. -Liivimaal 12 saj lõpul oma raha ei löödud ning puudus mündiõiguslik institutsioon. Rahana tarvitati saksamaa, inglismaal ja eriti virbys vermitud münte. 13 sajandil oli mündiõigus kõigil maaisandatel. Õigus Taani kuningal, Riia ja Tartu piiskopil. Saksa ordu saab mündiõiguse 1226, Saare-lääne piiskop 1279. Ühelgi liivimaa linnal pole mündiõigust kunagi olnud. Küll aga müntimisõigus..?
ekspordiga tegelesid suurkaupmehed, kelle kätte sattusid kohalikud saadused: 1) Talupoeg võis oma ülejäägid linnaturul maha müüa, 2) Linnakaupmeestel maal olid oma talupojast esindajad, kes tema nimel kaupa kokku ostsid ja müüsid - "söbber" ehk talupoeg, kes on lähedasti seotud kaupmehega, 3) Kaupmees võis saata maale enda eest asju ajama oma selli või esindaja, kes siis kaubad kokku ostis ja linna toimetas. Valdav osa maasaadusi jõudis 16. sajandil kaupmehe kätte mõisatest, mille eest tasus vahetuskaubaga (sool, kangas, luksusesemed). 16. sajandil viljaturu buumi ajal püüsid osa sellest saada ka aadlikud - Mõisapõldude saagi, maksude teel laekunud varudele lisa hankimiseks koondasid nad sunniviisil talumajapidamiste ülejäägi müüki ma mõisatesse. Nad kauplesid sadamates, sest seal oli kauplemine kõigile vaba, kuid seda takistati. Vähem on teada Saksa ordu ja piiskoppide kauplemisest
annaabi.ee 
