niitudel peavad seal kasvavad liigid kuidagi vältima konkurentset väljatõrjumist. Häirimine toimub liigirikastes kooslustes peamiselt regulaarse niitmise või karjatamise läbi. See võimaldab edukalt konkureerida ka muidu konkurentselt nõrgematel liikidel, eeskätt võsudevahelise asümmeetrilise valguskonkurentsi vähendamise kaudu (Grubb, 1986). Samuti on regulaarselt niidetavates kooslustes võsud väiksemad ja seega kasvavad tihedamalt (Diemer & Pfadenhauer, 1987; van der Maarel, 1988). Mida suurem on aga võsude arv, seda suurem saab olla liikide arv väikesel skaalal (Abrams, 1995; Oksanen, 1996; Zobel & Liira, 1997; Pärtel & Zobel, 1999; Stevens & Carson, 1999). Karjatamine algas luhtadel varem kui niitmine, tõenäoliselt juba 3000-4000 aastat tagasi. Luhatingimustes on karjatamise mehhaaniline mõju väga tugev. Karjatamise suhtes tundlikud taimeliigid hävivad, tolerantsed liigid aga jäävad püsima. Niitmise ja karjatamise tulemusena
Maastiku ökoloogia tähtsamad ajakirjad. Ajakirjad: Landscape Ecology, Landscape and Urban Planning, Ecology, Ecological Applications, Journal of Applied Ecology, Journal of Environmental Quality Maastikuökoloogia põhilised uurimismeetodid ja printsiibid. 1. Maastiku kompleksprofiil või transekt 2. Valgala printsiip - aine ja energiavoogude iseloomustamine - on ruumis kindlalt määratletud (valgla suurus, kuju, heterogeensus, reostuskollete paiknemine) 3. Ökoliin (E. van der Maarel), substraadi gradiendi ökoliin. Vt. Lõhmus et al. Metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon. 4. Kaartide analüüs 5. Aerofotode analüüs 6. Kaugseire 7. Kvalitatiivsed uuringud Too näiteid maastikuökoloogia uurimismeetodite rakendamisest. Digitaliseeritud kaardikihid – alad, teed_sihid, hooned •Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndi maastikuline tsoneering maakasutuse/maakatte püsivuse/muutuste alusel • Väärtusklassid • Tsoonide kirjeldused
annaabi.ee 
