Arvutame G ja F vahe tuletise. Kuna G ja F on ühe ja sama funktsiooni f algfunktsioonid hulgas D, siis saame (G(x) - F(x)) = G(x) - F(x) = f(x) - f(x) = 0 iga x D korral. Nulltuletist omab aga ainult konstantne funktsioon. Seega G - F = C, kus C on mingi konstant. Viimasest võrdusest saame seose G = F +C, mis näitab, et G ikkagi avaldub kujul F + C. J~oudsime vastuolule. Teoreem on tõestatud. Funktsiooni maaramata integraal ja selle geomeetriline sisu. Funktsiooni f algfunktsioonide üldavaldist F(x)+C, kus C on konstant, nimetatakse funktsiooni f määramata integraaliks ja tähistatakse f(x)dx. Seega definitsiooni kohaselt f(x)dx = F(x) + C , C - konstant . Määramata integraal ei ole ühene funktsioon. Iga x korral on tal lõpmatult palju erinevaid väärtusi, mis sõltuvad valitud konstandist C. Teisest k.uljest võib määramata integraali tõlgendada kui üheste funktsioonide parve y = F(x)+C,
ka erinev molekulmass. DNA lohustub nii mitmeks fragmendiks kui mitu vastavat loikepiirkonda temas on. Elektroforeesil agaroosgeelis liiguvad need fragmendid erineva kiirusega asetudes ritta vastavalt molekulmassile. Need fragmendid varvitakse voi margistatakse radioaktiivsete isotoopidega ning maaratakse nende molekulmass. Sel teel saame DNA restriktsioonikaardi e profiili. Selle alusel on voimalik vorrelda erinevate isendite geneetilisi koode ilma NH jarjestust maaramata. Samuti saab maarata naiteks erinevate mikroobituvede geneetilist sugulust, mistottu see on ka molekulaarepidemioloogia uks olulisi meetodeid. NH hubridiseerimine NH hubridiseerimine pohineb denatureerunud DNA ja RNA renatureerumise fenomenil, mis seisneb selles, et teatud tingimustel denatureeritud NH ahelad on voimelised uuesti renatureeruma ja moodustama ka vabade komplementaarsete NH ahelatega topeltahelaid.
Päikesekiirgus on Maa jaoks võimsaim energiaallikas. Maa pinnale jõuab energiat ka Maa sisemusest, kuid 20 000 korda vähem, kui Päikeselt. Päike on stabiilne kiirgusallikas, mille kuurgusvõimsus 11-aastase tsükli jooksul muutub vähem kui 0,1%. 7. Taevaskera mõiste, selle tähtsus geograafias. Taevasfaar ehk taevaskera on astronoomias ja navigatsioonis vaatlejat umbritsev mõtteline kerapind, mille keskpunkt on vaatleja asukohas ja mille raadius on maaramata. Taevasfaari kasutatakse taevakehade naivate asukohtade maaramiseks ja taevaskera keskpunktiks sobib valida vaatleja silm. Selleks, et taevakehade asukohti taevasfaaril maarata voi kirjeldada, peame paika panema teatud taevasfaari alusjooned ja -punktid. Punkti Maa pohjapooluse kohal nimetatakse taevasfääri põhjapooluseks ehk taeva põhjapoolus. Punkti Maa lounapooluse kohal nimetatakse taevasfäär lõunapooluseks ehk taeva lõunapoolus
annaabi.ee 
