tugevusele. Kuid kuidas oleme me suutnud nii tugevad püsida? Mis on need meie põhitunnused, mis muudavad meie rahvuse, meie riigi nii tugevaks? Kust võtavad eestlased jõu edasi pürgida? Eestimaa rahvas on üks väga õpihimuline rahvas. Sellele väitele saame tõestus sellest, et meie esivanemad lõid koole. Ehtsaks näiteks võib tuua C.Kelchi, kes on mitmete talurahvakoolide rajaja Eestis. Ta teadis, et ainus, mis elus edasi viib, on õppimine, ja tahtis selle kättesaadavaks teha ka maarahvala, sest kõigil ei olnud võimalust linnadesse elama asuda. Eestis on olnud palju erinevaid võõrvõime, kes on meile peale surunud võõrkeelt. Olenemata sellest oleme suutnud ühe oma kõige tähtsama rahvusliku tunnuse: eesti keele, säilitada. Üheks tuntud nimeks võib tuua veel Jakobsoni, kes oli rahvusliku liikumise eestvedaja Eestis. Tema ja veel mitmedki tuntud tegelased aitasid kaasa eesti keele arengule ja selle emakeeleks saamisele.
looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas. Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Valgustuskirjandus Eestis Valgustusajad pidasid inimese põhiolemuseks mõistust ja uskusid, et teadmiste levitamise kaudu on võimalik ühiskonda muuta ning selle koraldust parandada. Haritlased asutasid lugemisringe ja teadusühinguid, maarahvala hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud. Enamasti oli selleaegne eesti kirjandus tõlkeline ja nõnda kujunes eesti talupoja lugemisvara sisult samasuguseks, nagu see oli näiteks Saksamaa talurahval. Esialgu oli ilmalikke juturaamatuid vähe, nende hulk hakkas kasvama 1830. aastatel. Didaktilise kirjanduse kõrvale sugenes ka põneva süzeega meelelahutuslikke raamatuid. Olulised estofiilid, nende panus
annaabi.ee 
