Aja jooksul jagunes ka tööjaotus (põlluharijad ja karjakasvatajad) Pronksiajal võeti kasutusele ader, mis muutis põllu kündmise märksa lihtsamaks. Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas. Aletamiseks sobivad happelised mullad, kus tuhk annab väetisena suuremat efekti. Ja lisaks on paremad savikad, mitte liivased maapinnad. Põlispõllundusega oli üks ja sama põld väga kaua aega ühe ja sama koha peal. Põlispõllunduses kasutatikolmeväljasüsteemi: ühel osal põllust kasvas suvivili, teisel osal talivili ja kolmas osa põllust oli kesa all (puhkas). Inimesed kasutasid põlispõllunduse juures ikka veel alepõllundust, sest siis ei pidanud põldu väetama. Külade juures paiknevad põllumassiivid olid jaotatud küla talude vahel. Põldude paigutuse ja leviku määras sõnnikuvedamise kaugus.
Sajab vahel kuiva vihma, sademed auravad õhus, jõudmata maapinnale. Öösel 0 kraadi , päeval kuni 50C. 3.Mullad: Praktiliselt puudub, kuid on hallmullad ja punamullad. Savikõrb- savikas muld, muutlik veereziim, poolpõõsas-valgepuju Lössikõrb-tekkinud kohtadesse, kus leidub mäestikest väljakantud peeneteralist materjali. Löss on ühtlane tolmjas liivsavi, asuvad mäestike ligidal, niisked. Kivikõrb- ehk rähakõrbes on maapinnad kaetud jämedama kivimaterjaliga, enamasti teravaservaliste kivikestega, mis on pärit vanade mäestike kulumisprotsessidest. Levind -poolpõõsadm ogamalts, efedra, läätspuu. Liivakõrb- kõige levinumad. Nõrgub sademetevesi sügavale ja nii moodustub põhjavee varu. Kättesaadav ainult sügavale ulatuvate juurtega taimedele. Tuule pärast esineb rohkesti luiteid. Kõvalehelised põõsastaimed- liivaakaatsia, lehitud põõsad( efedra, valge saksauul). 4.Taimestik:
annaabi.ee 
