Talvine koolitöö mõjub raskesti õpilaste tervisesse. Kevade tulekul on paljud neist kahvatud, väsinud ja verevaesed. Suvine vaheaeg on lastele tarvilikuks kosutajaks. Kahjuks ei saa paljud linnalapsed maale värskesse õhku minna tervist kosutama. Selleks tekkisid laste suveasutused. Neid organiseerivad harilikult eraseltsid, kuna omavalitsused neid tublisti toetavad. Praegu on kaks viisi olemas, kuidas lapsi suveks maale paigutada: 1) antakse väike arv lapsi (2-8) kellegi maapidaja juurde suveks kosuma. Lapsed on seal nagu perekonna omadki lapsed. Halbadeks külgedeks on see, et tihti puudub järelvalve ja nende toitmine on kehvapoolne. 2) saadetakse suurem rühm lapsi (60-100) kuhugi suvituskohta, kus sündsad ruumid üüritakse. See viis lubab rohkem rõhutada laste tervislikku ja kasvatuslikku külge. Koht olgu puhas ja kuskil vee, metsa, mäe ligidal. Vanemad lapsed kui 16- aastased ei kuulu enam koolilaste hulka. Neid ei võeta suveasutustesse
mitte. Võib eristada ka nn ühiskondlikku omandit, mille puhul omandi subjektiks on riik või kohalik omavalitsusüksus oma volitatud organite kaudu. Ajalooliselt on eksisteerinud ka kogukondlik omand, nt Venemaal, kus põllumaa oli külakogukonna omandis ning iga kogukonna liikme kasutada oli osa kogukonna maast, mis teatud ajavahemiku möödumisel ümber jagati. Eksisteeris ka jaotatud omand, mille puhul omandiõigus jagunes maaomaniku ja maapidaja vahel, kusjuures maaomanikule kuulus maa käsutamise õigus, maapidajal aga oli põline pärandatav maa valdamise ja kasutamise õigus. Maasuhteid iseloomustab kolm põhilist rendivormi- naturaalrent, teorent ja raharent. Tekkelt esimene on naturaalrent, viimane aga raharent, kuid on eksisteerinud ka samaaegselt. (Naturaalrent- tasutakse maalt saadud toodanguga; teorent- tasutakse tööga maaomanikule; raharent- tasutakse põllumajandussaaduste müügist saadud rahaga.) 4
annaabi.ee 
